"Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud, heaks kiideti
- kui kõik lood olid ühesugused -,
pidi vale minema ajalukku ja muutuma tõeks."
George Orwell.

 
NB! Meie veebilehel  on rubriik "Uudised", kus püüame iga päev avaldada värskeid uudiseid Eestist ja maailmast, millest kartellimeedia ei pea vajalikuks informeerida või kirjutab tendentslikult. Varustame need toimetuse seisukohta väljendavate kommentaaridega. Loe ja ära kompa pimeduses! Toimetus.


 Anna allkiri EESTI KROONI toetuseks SIIN.

 Anna allkiri TUHALA NÕIAKAEVU toetuseks SIIN

___________________________________________________________


Sinimägede kokkutulekust loe edasi SIIT

 ____________________________

Toimetuse juhtkiri: 30. juuli 2010.
 
Palav suvi kestab, kuid elu läheb siiski edasi
 
Kuu alguses kuulutasime, et toimetus puhkab kuni septembrini, kuid paraku see plaan ei õnnestunud. Piisas aga ka ligi neli nädalat kestnud eemalolust Eesti meediast ja internetist, et taas end puhanuna tunda ja jätkata senist tegevust. Eks soe meri Pärnu Raeküla ja Saaremaa Pahapilli küla rannas aitasid patareide laadimisele tublisti kaasa. Ühe hea tuttava juures rõdu ja trepi ehitamine 30-kraadise päikese käes viis ka mitmed ülemäärased kilod...
 
Puhkamise kõrval sai suheldud ka mitmete vanade võitluskaaslaste ja tuttavatega, uuritud maarahva elu Pärnu- ja Saaremaal, hoitud silmad lahti, tehtud tähelepanekuid. Ei taha kellegi tuju rikkuda, kuid muljed on masendavad – maaelu on sisuliselt hävinenud.  Valdav enamik töövõime säilitanud maameestest töötab välismaal, ülejäänud joovad end süstemaatiliselt surnuks. Lehmakarjad on muutunud vaatamisväärsuseks, eurotoetuste saamise eest käib närvesööv võitlus. Üks Tori valla mees loetles ümbruskonda allesjäänud traktoreid, neid oli alles vaid kaks, kuid 10-15 aastat tagasi veel 20. Saaremaa mereäärsetest küladest on saanud linnainimeste ja välismaalaste puhkekohad, kohalikud elanikud on vaid vanurid või alkohoolikuist „grupil olijad”, kalapüük ja karjakasvatus on välja surnud. Odavate rõivaste poed ehk kaltsukad on rahvast tulvil, üheksakümnendate aastate keskpaiga ajad on taas tagasi...
 
Omal ajal, kui Mart Laar kuulutas toiduainete tootmise vähekasumlikuks tegevuseks ja soovitas hakata asutama turismitalusid, jäid paljud uskuma, et linnainimesed ja välismaalased tunglevad massidena nautima Eesti ilusat loodust, asutati mõlemas maakonnas hulgaliselt turismi- ja puhketalusid. Nüüd seisavad need tühjad, euronõuete täitmiseks kulutatud raha on lennanud tuulde... 
 
 Sama saatus on tabanud Saaremaa põhjarannikule 2005. aastal suure meediakäraga ja laevaparaadiga avatud kruiisilaevade sadamat, mida külastab vaid paar laeva aastas. Kohalikele on see inimtühi sadam muutunud naljanumbriks, rõõmustatakse, et vähemalt tee Kuressaarde sai katte alla ja ei pea enam tolmu sisse neelama. Miks peaksid välismaised turistid tulema Saaremaale? Vaatama kilomeetrite pikkuselt laiuvat teeäärset võsa või lasta end sääskedel ja parmudel õgida? Taolisi linnakesi nagu Kuressaare, on Euroopas kümneid tuhandeid, jätkub küllaga ka Kuressaare lossi taolisi linnuseid. Mida vaatamisväärset suudavad välismaa turistile pakkuda Muhu või Valjala maalinna vallid? Kust on tekkinud legend, et Eestimaa on looduse või ajaloo poolest midagi erakordset? Need, kes sellist juttu räägivad, pole vist viibinud Euroopa maades, mida tõesti turismimaadeks võib pidada, mis kubisevad ajaloost ja looduslikult kaunitest kohtadest. Kui Eestis midagi vaatamisväärset on, siis on need ilusad eesti tüdrukud ja naised, kui midagi maitsvat otsida, siis on seda värske pärnu vormileib, mida soojalt süües ja võid peale määrides saad tõesti maitseelamuse...
 
Hapukurgihooaeg näib veel kestvat, õhusooja lubatakse ka veel, kuid elu läheb siiski edasi ja püüame lugejat uudiste edastamise ja nende kommenteerimisega kursis hoida. Pole midagi rumalamat, kui sattuda mõne ebameeldiva sündmuse ohvriks teadmatusest. Kartellimeedia püüab meid aga valikuliste uudiste ja mahavaikimisega teadmatuses hoida. 

_________________________

Toimetuse juhtkiri: 3. juuli 2010

Suur suvi käes!

Eestimaal on harukordne suvi! Selle eest peame olema tänulikud meie parteile ja valitsusele ehk nagu kõlas nõukaaegne salmikene: „Prošla zima / nastalo leto / spasibo partij za eto!” („Möödus talv / ja saabus suvi /tänu selle eest parteile!”) Nagu kartellimeediast lugeda võime, peame kõige hea ja ilusa eest tänulikud olema Andrus Ansipi valitsusele ja (reformi)parteile.

Mitmed märgid näitavad, et olukord ei olegi nii lootusetu, kui see esmapilgul tunduda võib. MTÜ Oma Riik küsitlus mõjus poliitkartellile tõelise šokina, mistõttu kartell ei suutnud neile ilmselt ootamatuna tundunud tulemusi isegi kommenteerida. Lausa aja märgina mõjub Eesti Ekspressi korraldatud gallup, kus küsitakse: „Kes töötavad kapos?” Veel aasta tagasi oleks taolise küsimuse esitamist võrreldud riigireetmisega. Polegi imestada, et tervelt 24% vastanuist arvab, et meie meelsuspolitseis töötavad ajukääbikud ja teist 24% peab meie mõttepolitsei „ennastsalgavaid töötajaid” kagebiitideks – see on kindel näitaja, mis näitab kodanikujulguse tõusu ühiskonnas.

Pole mägede taga ajad, kui kodanikud hakkavad nõudma, et „ajukääbikud” ja „kagebiidid” lõpetaksid oma põhiseaduse vastase nuhkimistegevuse. Kõik märgid näitavad, et 1980-ndate lõpu sündmused, kus kagebiite enam ei kardetud ja kommudest valitsejaid avalikult mõnitati, tulevad tagasi! Valitsuskartell aitab oma rumala käitumisega sellele vaid kaasa. Ega asjata öelda, et kui jumal tahab kedagi karistada – võtab ära mõistuse. Just mõistust napib Toompeal üha rohkem ja rohkem. Toompealaste igasuguse piiri ületanud rumal enesekindlus ja -kiitus hakkab meenutama hullumaja palati nr 6 patsientide käitumist.

Toimetus soovib kõigile lugejaile võimalikult ilusat ja murevaest suve. Närvide säilitamiseks soovitame mitte lugeda/kuulata kartellimeedia väljaandeid ja koguda hästi palju energiat. Juba sügisel peab meil seda jaguma, sest ees ootavad põnevad ja lootusrikkad ajad – valge tiigri aasta kestab veel ja toob meieni sündmusi, mis rahvuslastele lootust annavad.

Ilusat suve kõigile!

_________________________

Aldo Roomere: 

Kas surra lahingus või kärvata kodutuna prügihunnikus
 
Lajatasin sihilikult sellise õõvastava pealkirja, sest meeletu entusiasmiga hukatusse indlev Eesti Vabariigi valtsus, Riigikogu ning valitsevate äbardjõudude ennastsalgava ümmardamiseni kinnimakstud kaasajooksikud on valmis oma riigi ja rahva vähempakkumisel kõige värdjalikumale ostjale maha parseldama. Kas on veel üldse lootust, kas on veel mingitki jõudu, mis suudaks sellele eneshävituslikule mammonakummardamisele lõpu teha? Meid, eestlasi, on ju nii armetult vähe, seegi pisku, mis pole ahvatluste või ellujäämise survel siit plehku pannud, on justkui kruustangide vahele surutud. Ähvardusi tuleb idast ja läänest, oksjonihaamer lajatab lagipähe ja võlatuli põletab jalgu.

                   
                            Eesti poliitilised tavad artikli autori silme läbi. 
 
Kuidas, kuradi päralt, sai selline olukord tekkida? Vabadus, millest me nii hardalt aastakümneid unistasime, osutus lõppkokkuvõttes jälgimast jõledamaks ebavõrdsuseks, kisendavaks ülekohtuks, oma maa ja rahva paljaksröövimiseks „väljavalitute“ poolt! Nõukogude okupatsiooniaastad oleksid ju pidanud meid piisavalt ajupesukindlaks muutma, karastama valvsaks valede vastu, suunama silmi sulisid sorteerima, pätte puhaste hulgast välja praakima.
 
Eesti vanasõna väidab, et iga algus on raske. Uuuu, haugi mäluga seltsimehed, millal meil see algus oligi? Peaks nagu ammu möödas olema, üleminekuaegki ümber läinud, mille süüks kallid valitseja-isandad kõik raskused seni ajanud on. Ja muidugu see äraneetud, puruloll ja tujukas rahvas, kes oma täieõiguslike peremeeste sulavõina voolavast võlujutust aru ei saa.
LOE EDASI SIIT 

___________________________ 
 
Tiit Madisson:
 
Kuidas poliitikuile õppetund anda?
 
Siinkohal pole mõtet, eriti peale NO99 teatri etendust, lugejale selgitama hakata, mida need meie „demokraatlikku” poliitikat teostavad parteid endast kujutavad. Taolisi lugusid on ajakirjanduses ilmunud mustmiljon, nende hulgas ka teaduslikke analüüse. Poliitikutele vastutustundetule käitumisele pühendas oma kõne Saku suurhallis 7. mail toimunud NO-teatri etendusel ka endine õiguskantsler Allar Jõks. 
 
Häda on selles, et poliitklann ei kavatsegi oma vastutustundetut suhtumist valitsemisse muuta, ei aita manitsemine ega sõimamine, ei ussi- ega püssirohi. Seega on küsimus pigem selles, kuidas omakasupüüdlikule ignorantsele ja arrogantsele kambale, kes nimetab end poliitiliseks eliidiks, õppetund anda. 

                   
                         Kas eestlane on suuteline tõusma üles ebaõigluse vastu ? 
 
Mudugi võiks riigikogu täies koosseisus üles rivistada ja iga kümnes maha lasta või talutada saadikud ükshaaval Radissoni hotelli katusele, ning teha neile kummipaela otsas hoppa-hoppa. Paraku ei tule sellised õpetamisvõimalused vist tõsiselt kõneks. Kuigi, kui ausalt tunnistada, siis tahaks näha, kuidas mõni aastaid rahvuse huvide maha müümise läbi miljonäriks saanud poliitlimukas püksid täis teeb, kui maa ja taeva vahel õhus punase habeme värisedes kõlgub... 
 
Missugused võimalusi meile seadused annavad, et meid pääseksid valitsema vastutustundlikud, rahva usalduse pälvivad poliitikud? Eesti olusid mittetundev inimene võiks soovitada teha uus aateline ja õiglusest lugupidavatest inimestest koosnev erakond või üles ehitada mõni olemasolev „väike partei”, taolisi on ju erakondade registris mitmeid. Paraku ei ole ausate ja aateliste eesmärkidega partei praeguses seisus, kus ühiskond on sügavas moraal-eetilises kriisis ja valitsemas lootusetus, orjameelsus ning tuimus, organiseerimine või ülesehitamine sugugi kerge, sest napib tegusaid inimesi. 
LOE EDASI SIIT

______________________________

 
Toimetuse juhtkiri: 13. juuni 2010
 
Lootusesäde on tekkinud
 
Iga rahvas väärib oma valitsejaid ja seetõttu on masendav kogeda, et suur osa eestlastest ei pea midagi väärikuse tundest ega kodanikuks olemisest. Seetõttu mõtledki tahtmatult, et milleks ja kelle nimel üldse punnida? Kas rahvas, kelle mentaalsusesse on sügavalt juurdunud orjalikkus ja ükskõiksus, väärib mingit oma riiki? Ja kas poleks väärikam elada mõne teise rahva hulgas ja mõtelda vaid enda probleemidele? Tuleb tunnistada, et sellised mõtted külastavad veebilehe toimetaja pead ja tõele au andes on takistuseks „soojale maale” minekule vaid väga kehvad majanduslikud võimalused, mitte tahte puudumine vanaduspäevadeks kodumaalt lahkuda. 
 
Kuna aga meie veebilehel on soliidne arv igapäevaseid lugejaid, siis tuleb paratamatult „oma risti kanda” ja tegeleda peaaegu pantvangi seisuses olevana iga päev selle täiendamise ja uudiste kommenteerimisega. Õnneks on tulnud palju vastukajasid, milles peetakse meie võrgulehte vajalikuks ja võrreldakse kaevanduskäigu kanaarilinnuks olemises, mis aitab masendushoogudest üle saada ja ettevõetud tegevust jätkata. 
 
Kuna Eestis võib tõeliselt sõltumatuks lugeda vaid mõnda internetilehte ja –blogi, siis lasub neil kohustus vahendada infot, mida võimuparteide häälekandjad Postimees, Eesti Päevaleht ja ERR väljaanded Eesti lugejale ei paku. Muidugi on meie võrguleht ka vastupanuliikumise ERSP häälekandjaks.

                  
Vabaduspartei juhiks valitud ERSP-lane Valdo Paddar piketeerimas Vene saatkonna juures 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval.
 
Eelmise nädala lõpus toimus tükk aega varjusurmas olnud Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu suurkogu, kus valiti uus juhatus. Mõni kuu varem oli sellesse registris olevasse erakonda astunud grupp vastupanuliikumise ERSP liikmeid, kes moodustasid omaette fraktsiooni. Vabaduspartei uueks juhiks valiti ERSP asutajaliige Valdo Paddar (48), peasekretäriks koolipoisina 1989. aastal algul ERSP-ga ühinenud Leho Lamus (39). „Vanast kaardiväest” valiti juhatusse teenekad vabadusvõitlejad-poliitvangid Mart Niklus ja Kalju Mätik, viimane on ERSP asutajaliige. Seega igati teenekas seltskond, mille sarnast pole ühelgi Eesti erakonnal vastu panna. Samal päeval toimus Tartus rahvuslaste ümarlaud, mis võttis vastu manifesti teksti, millega rahvuslik-aatelisi organisatsioone ühinema kutsutakse. 
 
Tundub, et lootusetu olukord hakkab tasapisi paremuse poole keerama, seega on lootusesäde olemas, et moodustis nimetusega Eesti Vabariik selle ekskommudest valitsejate vastutustundetu tegevuse tagajärjel vaikse visinaga laiali ei lagune. Rahvuslased, kes omal ajal selle riigi taastamise nimel võitlesid, ei lase seda sündida!

______________________
 
 
Tiit Madisson:
 
Kas on mõtekas asutada Eesti-Palestiina ühing?
 
Hiljaaegu tuli toimetusse elektronkiri, milles tuldi välja mõttega asutada ikestatud Palestiina toetuseks organisatsioon. Toimetuse arvates on see mõte väga asjalik, sest hiljutise Iisraeli piraatliku rünnakuga humanitaarkonvoi vastu, tõusid paljukannatanud palestiina rahva probleemid taas päevakorda. Kindlasti aitaks loodav organisatsioon kaasa Lähis-Ida rahuprotsessile, kui ühinevad inimesed, kes on valmis sellele konkreetsete tegudega kaasa aitama. Näiteks osalema mõnel järjekordsel humanitaarabi konvoil?
 
Eesti on Euroopas levinud Palestiina-toetuse liikumise suhtes olnud väga loid. Kui nt ülemere naabermaal Rootsis on väga palju Palestiina toetusgruppe, siis meile nagu ei lähekski korda, mis Iisraeli poolt anastatud rahvaga juhtub. Muidugi on taoline loidus ootuspärane, sest enamusele eestlastest ei näi korda minevat enam seegi, mis meie isamaaga parasjagu toimumas on, sest kartellimeedia on valitsejate poolt läbiviidud zombistamisega suutnud enamuse eestlastest ära võõrutada individuaalsest mõtlemisvõimest. 

                       
        Iisraelil on tugevad indulgentsi kirjad, mis õigustavad palestiinlaste tapmisi.
 
Eestis tegutseb juudiriigi rahade toel sionistlik Jeruusalemma Keskus, mille tegevus näib olevat väga aktiivne. Riigikogu juures on loodud Lähis-Ida rahuprotsessi toetusrühm, kuid osa selle liikmetest kattub samas Eesti-Iisraeli parlamendirühmaga. Teadupoolest tegi see rühm hiljaaegu avalduse, kus kiitis takka juudiriigi mõrvatööle. Ikestatud palestiinlaste saatus ei näi aga kedagi ärevaks tegevat. 
 
Kindlasti oleks loodaval rühmitusel tööpõld lai, esmalt just Eesti üldsuse informeerimisel ja kaasatõmbamisel. Juhul, kui taoline organisatsioon loodaks, tuleks kontakti võtta teiste taoliste organisatsioonidega Euroopas ja miks mitte kontakteeruda tihedamalt nt Türgi vastavate organisatsioonidega, sest sellest viimastel aastatel kiiresti majanduslikult arenenud riigist on saanud Gaza sektori blokaadi kõige aktiivsem lahtimurdja. Endisest juudiriigi liitlasest on saanud kõige aktiivsem Palestiina toetaja.
 
Kodanikud, kes soovivad jõu ja nõuga aidata kaasa palestiinlaste vabaduspüüdlustele, palun võtta kontakti internetiaadressil: tiit.madisson@gmail.com. Kui suudame ühendada piisavalt asjast huvitatud kodanikke, siis Eesti-Palestiina ühing ka moodustatakse.

_______________________________

Aldo Roomere:  
 
Monoloogiühiskond
 
Normaalne, huvitav ning tulemusrikas suhtlusvorm põhineb dialoogil. Miks on Tennessee Williamsi näidendid nii paeluvad ja igivärsked? Ikka tänu suurepärasele dialoogile, kus pinget kruvitakse sarnaselt tipptennisistide finaalkohtumisega, kus iga serv ja selle edukas tagasiläkitus paneb publiku põnevusest küüsi närima. Suvaline suhtlus algab dialoogiga, ja selle meeldivus või eemaletõukavus sõltub dialoogi sisust, suunast ja vastastikusest mõistmisest. Dialoog võib olla külluslikult sõnarohke, tüütult pealetükkiv, ärritav, lausa vihastav, matemaatiliselt täpne ja lakooniline, seebiooperlikult sisulage – võimalused on otsatud. Esineb ka suisa sõnatut dialoogi, kus sugulashinged mõistavad teineteist vaid pilkude ja kehakeele kaudu.

        
   Dialoogi pidamiseks valitsusega soovitab Aldo Roomere importida Eestisse miljon kreeklast.
 
Ka loomariigis pole dialoog tundmatu – jälgige vaid jooksuajal omavahel jauravaid kasse, katuseräästal kudrutavaid tuvisid, suhet koer-koer, koer-kass või koer-peremees.
 
Lõppkokkuvõttes iseloomustab nii inimeste kui loomade omavahelist dialoogi sõnumi edasiandmine ja selle vastuvõtmine – üks pool võtab teise seisukoha(d) teadmiseks, teeb sellest omad järeldused ning esitab vastuargumendi või nõusoleku. Sisukas dialoog on olemuselt loovtegevus, mis sünnitab uusi ideid, värskendab mõtlemist, sünkroonsuse saavutamisel annab tohutu energia ning teaduse vallas võib lausa revolutsiooni valla päästa.
LOE EDASI SIIT
 
______________________________


Tiit Madisson, 
infoagentuuri Kavkaz Center Eesti korrespondent:
 
Minu vaenlase vaenlane on minu sõber ehk kuidas suhtuda „islamiterroristidesse”
 
Pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist Euroopas lõppes külm sõda ja USA-st sai maailma ainuke supervõim, mis ei pidanud oma ambitsioonides enam kellegagi arvestama. Ameerikast sai maailma sandarm, kes sekkus karistamatult demokraatia viimise ettekäändel paljude riikide siseasjadesse, kartmata sealjuures kohata mingit tõsist vastupanu. 
 
              
Kas rahvusmeelsed eestlased peaksid vihkama oma maa vabaduse eest võitlevaid taliibe?
 
Paraku on just Ühendriigid, tänu oma ülimõjukale juudilobile ja mõjuvõimsate Wall Streeti finantsjuutide pingutustele, olnud rahvusvahelise mondealistlik-rahajuutliku kartelli peamiseks relvaks Maailma Uue Korra jõu ja raha abil sisseseadmisel. Mis ennustab vältimatut kadu kõigile rahvuskultuuridele ja -riikidele ja millele paljude maade rahvuslikud ringkonnad püüavad jõudumööda vastupanu avaldada. Üldisemas kõnepruugis on maailma ühendamist rahavõimu alla kombeks nimetada poliitiliselt korrektses kõnepruugis globaliseerumiseks või üleilmastumiseks. 
 
Koos maailma sandarmi rolli omandamisega muutus USA 1990. aastate algul üldisest heaoluriigist kiiresti kihistuvaks ühiskonnaks, kus raha koondus üha enam suhteliselt väikese elanikkonnagrupi kätte ja hakkas kiiresti vaesuma keskklass. Kui „külma sõja” tingimustes pidi läänemaailma rikkaim riik demonstreerima oma kõigile kodanikele võrdseid võimalusi pakkuvat demokraatiat, kus nt oskustöölised kuulusid rohkearvulisse keskklassi hulka, siis 1990-ndail muutusid neoliberaalset majanduspoliitikat ajavas riigis kiiresti sotsiaalsed suhted varandusliku kihistumise suunas. 
LOE EDASI SIIT

_____________________________


Toimetuse juhtkiri: 23. mai 2010
 
Samas vaimus jätkame!
 
Ajast, kui rahvuslikke aktiviste hoolikalt jälitav mõttepolitsei ERSP tööjärgus kodulehte 19. augustil 2009 ERR uudistesaate „Aktuaalne Kaamera” vahendusel „reklaamis”, andes samas veel avalikkusele suletud infokandjale oma hinnangu, on möödunud kolmveerand aastat. Ilmselt püüti sildistamisega asutatava rahvusliku veebiportaali eest kodanikke hoiatada (nagu nõukogude KGB jälitas samizdat´likke omakirjanduslikke väljaandeid). Kuigi kagebiitlike vahendeid kasutav kaitsepolitsei on püüdnud mitmete võtetega (sildistamine, kuulujuttude levitamine, palgatud netikommentaatorite sõim-laim jne) neoliberaalset poliitikat ajavatele poliitikutele ebameeldivana tunduva tõe rääkijaid elimineerida, tegutseb meie veebileht takistustele tähelepanu pööramata edasi.
 
Tegelik olukord ühenduses, mida oleme harjunud nimetama Eesti vabariigiks, on pehmelt väljendades skisofreeniline, mida pigem võiks nimetada ajuvabaks absurditeatriks, mille poliitika toimimist N099 teater meisterlikult paljastas. Riik on valitsejate poolt muudetud äriprojektiks, mis kohe-kohe pankrotti läheb, kuid kodanikud peavad end ülal pidama nagu muinasjutus „Kuninga uued rõivad”, tehes näo, nagu kõik oleks kõige paremas korras. Kõige hämmastavam, et paljud „uhked ja hääd” eestlased end „kuninga uute rõivaste imetlejatena” ülal peavadki. Mistõttu peetakse valitsejate kritiseerimist  riigivastalisuseks, mida harrastab analoogselt nõukogude okupatsiooni ajale, vaid väike grupp rahvusmeelseid patrioote, kel midagi selles „täielises vabariigis” kaotada ei ole – kes on vabad sisemisest okupatsioonist. Selge see, et neile eestlastele, kes 1980-ndate lõpuaastail võitlesid Eesti riigi taastamise eest, praegune olukord ekskommunistide valitsetaval kodumaal väljakaanatamatuna tundub, mida kõikide seaduslike vahenditega muuta tuleb.

                   
...ja meie (eks)kommunistidest juhid, kes võitlevad meie kõigi õnne nimel - viie jõukama Euroopa riigi hulka pääsemise eest!
 
Eestit juhib ilma elementaarse vastutustundeta, vaid isiklikku heaolu eest muretsev poliitikute seltskond, kes omal ajal alustas karjääri „kommunismiehitajaina” Moskva võimureid teenides. Kuid kes nüüd Toompeale võimutsema pääsenuina kubjaste-kiltrite-aidameestena püüavad kõikidesse riigialamatesse suhtuda kui mõisa pärisorjadesse. Kui 55 protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast on kriminaal- või halduskorras karistatud, siis hakkad tahtmatult mõtlema, et tegu on tõelise politseiriigiga. Mistõttu pole imekspandav, et need kodanikud, kes järjekindlalt püüavad Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatut järgida ja nõuavad seda ka valitsejailt, on valitsuse meedia poolt sildistatud „äärmuslaseks” ja kagebiitliku meelsuspolitsei poolt seadusevastaselt jälitatavad. 
 
Kui möödunud üheksat kuud hinnata, siis võiks meie veebilehe tegevusest tuleneva mõju järgi hinnata igati edukaks. Kindlasti on sellele kaasa aidanud julge ja otsekohese kõnepruugi kasutamine ja teemadel (mida kartellimeedia ei julge puudutada) diskuteerimine. Ajal, kui Eesti valitsejaile allutatud mainstream-meedia on süstemaatiliselt eiranud paljusid uudiseid Eestist ja maailmast, on ersp.ee toimetus seda vajakajäämist rubriigis „Uudised” jõudumööda korvata püüdnud, neid vastavate kommentaaridega varustades. Kuna taoline terav toon näib vastukajade järgi hinnates meie saidi lugejaile istuvat, siis kavatseme samas toonis järjekindlalt jätkata ja sel moel toetajate hulka radikaalselt meelestatud kodanike hulgas suurendada, samas andes eestlastele oma tegevuse kaudu lootust, et vaimne vastupanu rahvast täielikult irdunud ekskommunistliku kliki võimutsemisele jätkub. 

___________________________
 

Terje Kuldkepp:
 
Minu järjekordne piketikogemus
 
Pikett on olukorras, kus pole võimalik muud moodi oma arvamusi väljendada, igati asjakohane „tänavapoliitiline” võitlusvahend. Omal ajal, veel noore ja idealistliku ERSP-lasena sai 20 aastat tagasi palju piketeeritud. Nüüd, kus rahvusmeelsed on ajakirjandusest eemale tõrjutud ja poliitiline situatsioon sarnaneb üllatavalt tollasega, tuleb minna jälle rahva hulka, transparent pihus.
 
Kahjuks lõppes aastatagune 9. mail Vene saatkonna piketeerimine mulle töö kaotusega. Juba tükk aega meie pere ümber keerelnud noor heledapäine „eestlaste sõber”  Maksim Shemljov oli minu koos tollaste piketeerijatega filmile jäädvustanud, samal õhtul näitas neid kaadreid üks Venemaa telekanalitest. Minu venelannadest töökaaslased hakkasid mind seepeale sõimama ja provokaatoriks nimetama, mina ei jäänud muidugi põlisrahvuse esindajana tibladele võlgu. Suhted teravnesid niivõrd, et „uhkete ja hääde” eestlaste hulka kuuluv tööandja, kelle abikaasa on venelanna, mu „kodurahu huvides” vallandas. Just nimelt, mind, mitte mind rünnanud venelasi, sest vastasel juhul oleks ju võinud mõni jama tekkida, nagu arvas mu toonane „peremees”. Seega ei olnud sel aastal töötuna enam midagi peljata ja liitusin hea meelega ERSP piketeerijatega.

          
                  Vastupanuliikumise ERSP piketiga liitus pärslasest ajakirjanik.
 
Sel ajal, kui teised seisid plakatite ja lippudega saatkonna ukse juures, jagasime koos Jüri Böhmiga möödujatele inglise- ja eestikeelseid lendlehti. Ilmselt oli sadamas mingi kruiisilaev, mistõttu oli mööduvaid turiste palju, sekka mõni üksik eestlane. Kogemused välismaalastele kihutustööd teha olid põnevad ja õpetlikud. Alljärgnevalt kõigest pikemalt.
LOE EDASI SIIT

_______________________
 
Aldo Roomere:
 
Vaimne okupatsioon uputab euromülkasse
 
  Kas oleme ikka ükskõiksed? Päevast päeva, aastast aastasse, surmani? Sõltuvad globaalsest ajupesust, poliitprostituutide nilbelt ahvatlevaist valevõrgutustest, raadiost ja telest pritsivast reklaamsõnnikust? Lööme käega, lükkame edasi, loodame, et keegi- kusagil- kõrgel-kaugel kõige olulisemad asjad meie eest ära otsustab? Ja kes, kurat, peaks see keegi olema, küsin ma teilt, oma ükskõiksuses paljukannatanud, tagumikud tuimakskükitanud, ajud töntsikspeeretanud mittemidagitegijad? Nohistame üksikult ja mõttelagedalt igaüks omas kodus ja ainult iseendale mõeldes edasi, ning loodame, et helge tulevik meile sülle potsatab? Olgu, vaimsed tolgused, käegalööjad ja eemalseisjad, ma joonistan teile ühe pildi, ja päris koleda, et ikka liigselt täissöödud kõhu lahti võtaks ning põhjendamatu enesega rahulolu peldikust alla loputaks.
LOE EDASI SIIT

_____________________________

Tõnu Kalvet:
 
Punker nimega Argentiina ehk vastulöök mälurisustajatele
 
30. aprill on kahekordselt tülikas kuupäev. Vähemalt korravalvuritele küll. Paljudes „arenenud“ lääneriikides valmistub politsei igal aastal hoolikalt ohjeldama selle päeva õhtust kuni järgmise päeva hommikuni kestvaid volbriöö „pidustusi“. Neis, „kõrgel arengutasemel“ olevates riikides on noorsoo suurel osal nimelt kombeks end mainitud ööl maani täis juua ja selles seisundis kõige mitmekesisemaid totrusi teha.
 
Veelgi suurem murelaps on see kuupäev aga samades riikides tegutsevale mõttepolitseile. Sest kipuvad ju paljud haritud, isamaalised ja arenenud õiglustundega inimesed sel päeval mälestama kahekümnenda sajandi Euroopa, vahest koguni terve maailma ühe väljapaistvama riigimehe surma-aastapäeva. Sellesama riigimehe, kes väidetavasti suri 30. aprillil 1945 Berliinis. Täpsemalt öeldes: tegi vaenuvägede piiramisrõngas olevas punkris enesetapu.

            
 Saksa rahva Juht Adolf Hitler suri väidetavalt oma surma 1960. aastal Argentiinas.
 
Jutt käib mõistagi Saksamaa toonasest valitsus- ja riigijuhist, riigikantsler Adolf Hitlerist. Tema mälestamist ei saa nüüdisajale iseloomulikult poliitkorrektsuse-usku mõttepolitsei kohe kuidagi sallida. Üllatav, et nii Hitleri pärandi austajad kui ka vastased on kõnealuse riigimehe elu lõpu ja selle asjaolude osas sama meelt: mõlemad usuvad kaljukindlalt, et enesetapu teinud Hitler suri 1945. aasta 30. aprillil Berliinis oma punkris.
LOE EDASI SIIT
___________________________

Tiit Madisson: 

Vastupanuliikumist ERSP ootab ees "kuum suvi". 
 
Poole aastaga, alates ERSP taasasutamisest, on meie organisatsioon omandanud aktsioonigrupi maine, mis tegelikult ju oligi eesmärgiks, kui oma vastupanupartei taasasutasime. ERSP tegeles ka 1988.-1991. aastail mitmesuguste avalike ürituste korraldamisega, mis suutsid mõjutada tollast ühiskonda, mistõttu oli tänavapoliitika tegemine igati edukas ja viis lõppkokkuvõttes Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele. Praegune ERSP tuumik oli aktiivselt osalenud vabadusvõitluses, viiest juhatuse liikmest neli kuulusid 20 aastat tagasi ERSP-sse, kaks koguni selle juhatusse, mitmed olid 1988. aastal asutajaliikmete hulgas. 
 
Kuna tol ajal – nagu ka praegu – ei olnud rahvuslikel jõududel väljundit ametlikus ajakirjanduses, siis tuli rahva hulka minna vahetult isiklike kontaktide kaudu, nagu narodnikud 19. sajandi Venemaal. Üllataval kombel sarnaneb praegune olukord 20 aasta tagusega Nõukogude Eestis: karjeristid-kommunistid on taas võimul, patrioodid aga tõrjutud ühiskonna äärealadele ja neid jälitab aktiivselt poliitiline politsei, kuigi ERSP tugineb oma tegevuses rangelt Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätetele. 


              ERSP pikett 2. veebruaril Vene saatkonna juures Tallinnas Pikk tänav 19.
 
Eesti praegune olukord sarnaneb nõukogudeaegsele stagnatsioonile, kus rahvusliku meelsusega inimestel puudub võimalus edastada oma mõtteid ajakirjanduses. Meedia allub valitsusele, Postimees on nagu Pravda ja Ansip nagu Brezhnev, tegi paljuütleva võrdluse Tartu ülikooli õppejõud Rein Toomla. Seetõttu oleme taas sunnitud tegelema tänavapoliitikaga, et juhtida rahva tähelepanu Eesti katastrofaalsele eetilis-moraalsele ja majanduslik-sotsiaalsele olukorrale, mis seab ohtu eesti rahva eksistentsi, kuna mõtlevad ja tegusamad tööeas inimesed põgenevad massiliselt sumbunud sisekliima ja kambakraatliku poliitikaga Eestist. 
LOE EDASI SIIT
____________________________

Tiit Madisson, toimetaja:
 
Mankurdistajad kurikaga kurge püüdmas
 
1983. aastal ilmus eesti keeles kirgiisi kirjaniku Tšõngõz Ajtmatovi romaan “Ja sajandist on pikem päev”, mida järgmistel aastatel lavastusena palju kordi teatrilavale toodi. Romaan räägib poistest, kellele kaameli värske nahk pea külge seoti ja poisid seejärel kõrbesse ekslema saadeti. Kuna kuivanud kaamelinahk ei lasknud endast juukseid läbi, hakkasid need tagurpidi peaajju kasvama ja poisid muutusid mõtlemisvõimetuks. Nendest, kes ringi ekseldes inimeste juurde jõudsid, said eeskujulikud orjad, sest mõtlemisvõime puudumisel allusid vaid käskudele. Kutsuti taolisi zombisid mankurdideks.
 
Tollases sumbunud ühiskonnas nähti selle romaani dramatiseeringus sügavat parallelismi, sest nõukogude meedia oli aastakümnete vältel tootnud samasuguseid orje-mankurde. Mistõttu püüti homo soveticuselt ära võtta võimalus saada õiget informatsiooni. Tollal saadi sellist infot peamiselt mitmest lääne raadiojaamast, põhjaeestlased ka Soome TV-st. Kuna nõukaaja viimastel aastatel ei suudetud enam tõese informatsiooni saamist takistada, siis püüti rezhiimist sõltumatuid infoallikaid diskrediteerida. Mul isiklikult oli taolisi kogemusi mitmeid, milliseid alljärgnevalt lugejale ka vahendan. 

                          
Kõikvõimsa mõttepolitsei pealik Raivo Aeg pole suutnud oma struktuuri mehitada kompetentsete töötajatega.
 
Kui saabusin 1986. aasta kevadel Kolõma-asumiselt kodumaale, oli vahetult toimunud Tšernobõli tuumajaama reaktori avarii ja radioktiivne pilv laotus väga suure ala üle. Tollal püüti seda katastroofi algul üldse varjata, kui see ei õnnestunud, siis vähendada tagajärgi. Kuna tollal oli Ameerika Hääle ja teiste võõramaiste raadiojaamade kuulatavus üsna massiline, siis tehti katseid sööta ette valeinformatsiooni. 
LOE EDASI SIIT

___________________________
Tiit Madisson:
 
 Kas mustad pilved Absurdistani meelsuspolitsei kohal?
 
Vikerraadio „Reporteritunnis” kritiseerisid riigikogu liikmed Ain Seppik ja Jaanus Rahumägi kaitsepolitseid. Seppik väitis, et kapo ei ole korruptsiooni uurimisel midagi saavutanud, Rahumägi aga süüdistas meelsuspolitsei peadirektorit Raivo Aegi ebademokraatlikkuses. Samas „Reporteritunnis” kõlas teisigi etteheiteid, kusjuures viidati ka kaitsepolitsei madalale professionaalsele ja intellektuaalsele tasemele. Ain Seppik tõi näiteks, kuidas tööülesannet täitnud kapo „päkapikk” öösel linnavalitsuse majas turvakaamera fookusesse jäi, niiviisi oma ebaprofessionaalsust tõestades ning väitis, et kapost on saamas poliitiline politsei, mis täidab valitsuse ülesandeid poliitilise opositsiooni diskrediteerimiseks. Samas ei häbenenud kõrgeima seadusandliku kogu liikmena tunnistada, et „meie komisjoniga on koostöö olemas, aga see on formaalne”. 
 
Midagi on väga kardinaalselt paigast ära! Eesti elu hakkab üha enam sarnanema absurditeatriga, kus ei kehti mingisugused seadused „eliidile”, kus tegeletakse igapäevaselt põhiseaduslike õiguste jalge alla tallamisega, kuid kõik peavad seda iseenesest mõistetavaks asjaks. Protestib vaid väike grupp inimesi, kel midagi kaotada ei ole ja kes tunnevad end ikka veel vabade inimestena – kodanikena, kellele läheb korda selle maa ja rahva tulevik.
LOE EDASI SIIT

________________________
 

Eero Nõmm, Stockholm:

Eelista eestimaist                         
 
Harvendasin paar aastat tagasi puudest üht elamukrunti. Teiste suurte puude varjus kasvas ka üks jändrik kask. Suured puud olid omandanud enamuse valgusest ja toidust ning sellepärast puudus kasel sihvakus ja võimsus, aga ta kuju oli ilus ja omapärane. See kask meenutas mulle mu kodumaad Eestit ja sellepärast jätsin ta kasvama.
 
Olin kunagi sinisilmne ja arvasin, et Lääne ühiskonnas on inimene vaba ja õnnelik. Sellepärast kirjutasin omal ajal alla sooviavaldusele lahkuda NSV Liidust seniks, kuni okupatsioon lõppeb ja Eesti on jälle vaba. Oli piinav elada võõrana omal maal, otsustasin elada võõrana võõrsil. Sellest ajast on möödunud palju aastaid, aga ikka veel ootan ja loodan. Ei oska leida vastust küsimusele, kas okupatsioon on läbi kui suur osa Eestist on välismaale maha müüdud ja kas Eesti on vaba kui seal laiutab sama materialismi religioon oma pankadest ”templite” ja kaubanduskeskustest ”kirikutega” nagu Läänes. Ei ole raske mõista, et see religioon on hakanud ohustama kogu inimkonna eksistentsi, rääkimata väikesest Eestist.

                   
Suur mass shopping-usku "uhkeid ja häid eestlasi" kogunes juba öösel uue "kiriku" avamisele. 
 
Eesti oli tugev ja võitmatu siis, kui laulva revolutsiooni aegne vaimne jõud ühendas kogu rahva, kes laulis, et ”eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi”. See vaimne jõud tõi ka vabaduse ja sõltumatuse. Nüüd on pilt sootuks muutunud. Kord külastades Õllesummerit tõdesin, et siin maal elab võõras rahvas, kes räägib minu keeles. Jäi mulje, et eestlane püüab olla keegi teine ja mitte see, kelleks ta on sündinud.

________________________

Tiit Madisson, vastupanuliikumise ERSP juhatuse liige:
 
Rahademokraatliku süsteemi teatrietendusel ei peaks osalema, seega on valimiste boikoteerimine õige ja aus käitumine!
 
Sõltumatu võrguportaal Terve Mõistuse Sündikaat küsis 2010. aasta jaanuaris oma lugejailt hinnangut demokraatia olukorrale Eestis. TMS lugejaskond ei kuulu nn keskmiste eestlaste hulka, sest seda infoportaali loevad mõtlemisvõimelised inimesed, keda ei rahulda süsteemimeedia poolt pakutav ühekülgne informatsioon ja ajupesu. 306 vastanust leidis 51,6 protsenti, et Eestis on suunatud ehk kontrollitud demokraatia, millega on loodud vabaduse illusioon. 19,9 protsenti leidis, et Eestis pole demokraatiat olemas. Vaid alla 10 protsendi, st iga kümnes vastaja arvas, et demokraatiaga on kõik korras. Muidugi näitaksid võib-olla valitsuse poolt tellitud küsimused midagi muud, kuid vaid väga rumal kodanik või otseselt süsteemi palgal olev eestlane võib arvata, et kõik on kõige paremas korras.

                 
                               Boikoteerime kartellivalimisi!
 
Kui mõne “ametliku” küsitlusfirma poolt küsitletu ei julge demokraatia toimimise või mittetoimimise kohta isegi oma arvamust avaldada, siis on midagi väga mäda “siin Taani riigis”, nagu järeldas üks kirjandusklassik William Shakespeare´i tegelaskujudest. Kas raha abil korraldatavat manipuleerimist, mis juba aastaid poliitladviku dirigeerimisel käib, võib kuidagigi võrrelda rahva võimuga? Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et kõige õigem oleks praegust riigikorraldust nimetada rahademokraatiaks, millel tõelise demokraatiaga ehk rahvavõimuga midagi pistmist pole.
LOE EDASI SIIT
______________________

Aldo Roomere:
 
Euroepideemia
 
Kas haigus kaob, kui nimetame ta ümber terviseks? Masutame siin küll juba pikemat aega, aga pole nagu märgata, et kuri kriis sest hellitusnimest mahenduks. Lubadusi oleme kuulnud mägede kaupa, kuid ei voola siin oodatud piimajõed ega kõrgu pudrukuhilad. Kättesaamatuis kõrgustes õilmitsevad vaid needsamad latataradest lubaduste loopijad ning nende ustavatest teenritest ja suuvoodritest moodustunud „eliit“. Rahvas aga surutakse üha sügavamale orjuseporisse, kust ühel hetkel enam väljapääsu polegi, sest peadpööritav hinnatõus ja pidevalt metsikumaks muutuv maksustamine ei anna väikseimatki võimalust pinnale rabelda.

                      
                              Euro on Eesti poliitikuile püha eesmärk.
 
Sellise pildi taustal kõlab võluvitsana kõike hädasid lõpetavast eurost laterdamine hullumajast vabanenud hälviku sonimisena. Miks siis just euro? Äkki annaks tugrik meile sootuks paremad väljavaated?  Majandusanalüütikute prognoosid lubavad just Aasia riikide väljumist globaalkriisist kõige väiksemate kahjustustega. Põhjendamatu euroülistus meenutab pigem pühitsetud vee trikki, kui kõik ootavad imet täiesti tavaliselt veelt.
LOE EDASI SIIT  

_______________________
 
Tiit Madisson:
 
Poliitiline kartell ei ole huvitatud rahva teenimisest, vaid võimust
 
Siin võrgulehel on olnud palju kriitikat meie valitsejate aadressil, kes püüavad võimupiruka ümber kraageldes täidesaatva võimuga kaasnevat heaolu kaitsta või seda saavutada. Põhiline meie tähelepanu on loomulikult  suunatud olnud valitsevale võimukartellile, kes minu arvates on otseselt süüdi väga paljudes riiki tabanud hädades.
 
See loomulikult ei tähenda, nagu rahvuslased peaksid igati aatelisteks ja rahva huvide eest võitlevateks praegu riigikogus esindatud Keskerakonda ja SDE-d (ERL ei vääri vist enam juttu). Nagu praktika on näidanud, siis on kõik süsteemierakonnad olnud otsustavatel hetkedel, kui vaja on täita võõraste “soovitusi”, enneolematult ühtsed ja võimutülid on kohe ununenud. Olgu selleks Tartu rahulepingu reetmine või Euroopa Liidu põhiseaduse ratifitseerimine või kasvõi poliitikute endi palkade tõstmise küsimus.
 
Tallinna linnavalitsus on juurde teinud hulga nn sotsiaalseid töökohti. Nende üle naeravad need, kes pole hädas ega näljas olnud. Kui mõlemad vanemad on kaotanud töö ja lapsed toitmist ootavad, siis sellised inimesed on kasvõi nadilt tasustatud ja mõttetu töö eest Edgarile ülimalt tänulikud. Loomulikult annavad nad oma hääle järgmistel valimistel Keskerakonnale.

  
            Vahet pole, keda valid kartellipoliitikuist. Midagi sisuliselt ei muutu!
 
Paraku tundub mulle vaid sellise meetme kasutamine omakasupüüdlik, sest loodetakse hättasattunute tänu, nende hääli. Samas saaks hättasattunuid aidata, andes neile õnge. Maailmas on juba 20 aastat 800 linnas ja väga paljudes riikides toiminud nn ajapanga idee, mille järgi saavad vähese rahaga inimesed end ise aidata üksteisele teenuseid osutades. Isegi meie poolt nii põlatud Venemaal on ajapank paljudes suurlinnades tööle hakanud.
 
Nende ridade autor pöördus vastava avaldusega Tallinna linnavalitsuse poole 2009.aasta oktoobris. Seaduse järgi tuleb kodanike kirjadele vähemalt ühe kuu jooksul vastata – vastus jäi saamata. Saatsin samasisulise artikli ka Keskädala toimetusele, kes pidi väärt ettepaneku kindlasti avalikustama. Sama lugu – minu kirjutis ei ilmunud. Mis idee see selline siis oli? Kas see oleks kuidagi võinud kõigutada Keskerakonna võimu pealinnas? Jätan selle üle otsustamise lugejale, avaldust saab lugeda SIIT.

______________________________

Ilmar Vananurm:
 
Vale ja tuimuse pilv Petserimaa põlisrahva kohal
 
 
Miks on Eesti valitsused käitunud samamoodi, nagu omal ajal NSV Liidu ladvik? See, kes toonases suurriigis elanud on, mäletab, et ilusat elu tumestasid siis vaid rahvusvahelise imperialismi piksepilved. Tumestasid lausa niivõrd, et juba 20 aastat saab tolle riigi lagunemisest.  Samapalju möödub varsti sellestki, kui suur naaber omatahtsi esimesed riigipiiripostid ENSV piirile maasse lõi. Kas Eesti Vabariigi valitsus ja parlament protestis? Vastupidi, toona manitseti rahvast: „Ei saa ju ometi Vene vastu sõda alustada!“
 
Kui diplomaatia lõpeb, jätkatakse klaarimist relvade abil. Aga mis seal relvadest kõnelda, kui isegi diplomaatilisi samme õigluse taastamiseks Eesti võimulolijad ju ei astunud. Mis jäi ühele osale eestlastest üle muud, kui loota. Loota, palvetada, protesteerida, selgitada, õiendada, et Eesti ei ole veel vaba. 
 
Mina küll loodan, et Petserimaa eestlaste järglased ükskord siiski takistusteta isaisade ja esiemade taluõuele astuvad, oma eelkäijate kalmukünkakesi korda teha saavad ja nõnda ka mälul hukkuda ei lase. Kes ei tahaks oma esivanemate maal vabalt liikuda? Petserimaalaste  elu on traagiline, kuid meie mälu tahab toita meie sügavaid juuri. Petserimaalane teab omal nahal, et tulevikulootus lendab tuulde kohe, kui oma mineviku meelest laseme. 
 
Mitte p e a l e  sõda (nagu teinekord kogemata, teinekord nimme eksitakse), vaid sõja a j a l, 1944. aastal moodustati Petseri rajoon. Nõnda on Petserimaa oma 74 eesti külaga eelmise, XX sajandi vältel olnud naabri alluvuses lausa 70 aastat! Nüüdne piir on juba t e i n e  ENSV piir, sest teatavasti enne suurt sõda ulatus ka ENSV piir, nagu enne seda EV piir, Irboskani.

                  
Hiljaaegu ilmunud raamatus paljastab rahvuslane Henn Põlluaas Eesti poliitlimukate reeturlikku tegevust.

Siinkohal avaldan suurt ja südamlikku tunnustust Henn Põlluaasale, kes hiljuti sai ometi avaldada raamatu Eesti-Vene piirilepingu kohta! Seal esitab autor palju fakte, mis näitavad reeturlikku suhtumist 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki ja selle piiri. “See, et Vene Föderatsioon rajas piiritähised Nõukogude Liidu poolt määratud joonele,“ kirjutab Henn Põlluaas, „ei saanud olla pädev põhjus Kremli toiming heaks kiita – eriti kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidium oli Nõukogude Liidu poolt tehtu kehtetuks ja kuriteoks kuulutanud“.
 
________________________________________


Henn Põlluaas syndikaat.ee-s:
 
President Ilves ja Kremli ööbikud
 
 
Vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas kutsuti neid, kes kuulutasid sotsialismi võitu ja ülistasid kommunismi, ilustasid, varjasid või püüdsid anda teist tähendust ajaloole ja reaalsele tegelikkusele, üritasid kustutada meie rahvuslikku mälu, -teadvust ja -eripära internatsionalistliku kommunismiideoloogia ja propagandaga, rüütades kõike seda ilusatesse sõnadesse. Selliseid inimesi kutsuti Kremli ööbikuteks.
  
    
                          President Ilves Moskvas aatekaaslaste keskel.
 
Võiks arvata, et sellised meie jaoks hävitusliku, uue ja irratsionaalse tegelikkuse loomise katsed lõppesid koos Nõukoguse Liidu varisemisega, kuid asi pole sugugi nii. Juba aastaid on teatud ringkonnad ka tänases Eestis üritanud mässida eestlaste ühiskondlikku mälu ja kogemust unustuseloori. Meile olevat kasulik unustada minevikusündmused, kõik katsumused ja tragöödiad. Meie riigi hävitamine ja okupeerimine, süütute inimeste arreteerimised ja küüditamised, orjatööle sundimine ja massimõrvad, vaimne represseerimine ja jõhker venestamispoliitika. Pilvitu tuleviku pandiks olevat totaalne mälukaotus ning eesti rahva kallal verist genotsiidipoliitikat läbiviinud riigile ja inimestele nende kuritegude tingimusteta andestamine.
 
LOE EDASI SIIT 

___________________________


Tiit Madisson:
 
Suur vale kui kandev euroliidu ideoloogia
 
 
Nõukogude okupatsiooni ajal elanud mäletavad, kuidas meid sunniti uskuma ja aktsepteerima kommunistide võimu toeks olevaid ajaloolisi valesid. Kui kommunistlik NSV Liit kaitses oma ideoloogia puutumatust repressioonidega, siis sama harrastab praegune impeerium, mille koostisosa ka Eesti peale Lissaboni leppe jõustumist on. Euroliidu ajalooliseks kandetalaks on tehtud müüt Teise maailmasõja ajal gaasiga tapetud 6 miljonist juudist, milles kahtlejaid heidetakse “demokraatlikus” liitriigis vangimajadesse. 
 
Alles hiljuti vabanes “demokraatliku” Saksamaa vanglast seal viis aastat viibinud Ernst Zündel, keda süüdistati, et ta oma veebilehel zundelsite.org eitas holokausti toimumist. Asja tragikoomika seisneb selles, et kuna holokausti eitamine ei ole Kanadas (kus Zündel elas) seadusega keelatud, siis anti ta selle riigi mõjuvõimsate juudiorganisatsioonide survel välja Saksamaale. Enam-vähem sama saatust ootab Austraalias prestiizhika Adelaide Institute direktorit dr Fredrick Töbenit, kelle juhitud teaduseasutus on aastate vältel tegelenud holokausti-vale ümberlükkamisega. Hiljaaegu pääses enam kui 30 Teise maailmasõja ajaloo teemalise raamatu autor, briti ajaloolane dr David Irving Austrias selle riigi esimese astme kohtu poolt määratud kolmeaastasest karistusest teise astme kohtu määratud tingimisi karistusega. Kuna ajaloolane lubas enam holokausti teemat mitte puudutada, siis sai ta sõita kodumaale. Nimelt oli britist teadlane sooritanud oma “holokaustikuriteo” 1989. aastal, kui käis Austrias loenguid pidamas, arreteeriti ta selle “aegumatu kuriteo” eest kakskümmend aastat hiljem 2009. aastal Viinis. Tundub naeruväärne? Ei. See on “demokraatliku” Euroopa Liidu tänapäev.

                 
Adelaide instituudi direktorit dr Töbenit ootab holokausti eitamise eest deporteerimine Saksamaale..
 
28. novembril 2008 võtsid EL 27 liikmesriigi justiitsministrid vastu raamotsuse, mille kohaselt saab tulevikus “rassiste” ja “holokausti suhtes teisitimõtlejaid” üleeuroopaliselt alates ühest kuni kolme aastani vangi panna. 2010. aasta lõpuks peaks seega kogu jewroliidus olema holokaustidogmas kahtlemine kuritegu. Vastava ettepanekuga oli juba 2005. aastal välja tulnud Luksemburg, kuid siis vaidlustasid selle Suurbritannia, Taani ja Itaalia, kuna taoline otsus piiravat sõnavabadust. 2007. aastal kavatses Saksamaa, olles EL eesistujamaa, holokaustiseadust laiendada, kuid siis nurjas selle Itaalia parlament, kes ei kiitnud vasakpoolse peaministri Romani Prodi ja EL-i tollase õigusvoliniku Franco Frattini poolt väljatuldut heaks. Vastu olid ka 200 haritlast, kes protesteerisid sõnaõiguse kitsendamise vastu avaliku kirjaga. Praegusel ajal on holokaustis kahtlemine kriminaliseeritud euroliidu maadest Saksamaal, Austrias, Belgias, Prantsusmaal, Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Leedus ja Rumeenias ning EL-i mittekuuluvas Šveitsis. Hiljaaegu lisandus eelnimetatutele Ungari, kuid reaalselt on karistatud holokaustis kahtlemise eest vaid Saksamaal ja Austrias. 
 
Loodetavasti ei ole vastava seaduse sisseseadmine Eestis tagasiulatuva jõuga, mistõttu avaldame aastakümneid holokausti valede paljastamisega tegelenud Kalifornias (USA) asuva Institute for Historial Review materjalid 66 küsimuse ja vastuse näol, VAATA SIIT.

_________________________________

Täiendatud: 21.03.2010

Tiit Madisson:
 
Kartellimeedia silmakirjalik ja läbinähtav vastuhakk
 
 
Paberiväljaannete lugejad märkasid, et 18. märtsi mitme lehe esiküljed ja mõne väljaande siseküljed olid tühjad. Järjepanu kuulevad ja loevad meediatarbijad juba teist päeva järjest lehtede peatoimetajate ja juhtivate ajakirjanike selgitusi, miks see nii on ja kui hirmus on allikakaitse kohta käiv seaduseelnõu 656 SE. Justiitsminister Rein Lang tahtvat piirata sõnavabadust, mis iseenesest mõistetavalt piiravat demokraatiat ja olevat vaikivaks ajastuks jne, jne. Ühesõnaga, lastakse paista nagu olekski Eesti ajakirjandus demokraatlik “neljas võim”, kellele hirmsasti tahetakse pähe panna päitseid
 
Süsteemist väljatõrjutuna ütlen teile, härrased priithõbemägid, toomasleitod, vallotoometid ja tarmutammerkid, kes te esindate väljatoodud arvamustega oma ajalehti või meediat üldse: nn peavoolu meediale on juba ammu päitsed pähe pandud, kasvõi toimetajate enesetsensuuri ja omandisuhete kaudu, hoidumisega poliitiliselt ebakorrektsetel teemadel kirjutisi avaldamast. Kui oleks meil toiminud tõeliselt demokraatlik ajakirjandus, siis meid ei valitseks vastutustundetu ja ilma algelisema väärikustundeta seltskond poliitilisi limukaid.

                  
                     
     Kartellimeedia "lipulaeva" vastutav toimetaja Mart Kadastik alias Jaak Kaljo .
  
Kui väljapaistev vabadusvõitleja, kahekordne nõukogudeaegne poliitvang, praeguseni väga ergu sotsiaalse mõtlemisega Mart Niklus ei saa oma mõtteid riigis, mille eest ta kokku 16 aastat on Gulagis veetnud, avaldada, siis on ikka midagi väga kardinaalselt mäda. Võiks ju olla, et eksisteeriks mingi elementaarne korralikkus, austust vana vabadusvõitleja vastu on vist utoopiline oodata. Ei ole sugugi naljakas, et Nikluse taolistele avaldamiskeelu kehtestanud kartellimeedia “lipulaeva” Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik (KGB-aegse varjunimega Jaak Kaljo) saatuse irooniana osaleb igal arvamusliidrite kokkutulekul.

LOE EDASI SIIT

_____________________________________
 
    
               
Vastupanuliikumine ERSP õnnitleb Moskoovia võime ja suurt ning ennastsalgavat vene rahvast Eesti fašistlikust okupatsioonist vabastamise eest ja Suure Võidu 65. aastapäeva ehk Purim-1945 lähenevate pühade puhul. Saadame pühadeks palava videotervituse, mida näha saab SIIT. Teised meie palavad tervitused edastab Teile, hr Medvedev,  jewroliidu Eesti nimelise oblasti asehaldur hr Ilves.

________________________________

Silver Ronk:
 
Kuidas holokaust on Teise maailmasõja tähtsaim sündmus, mis on saamas ka jewroliidu ajalooks
 
Ma ei avasta Ameerikat, kui väidan, et ajalugusid on kogu aeg kirjutanud võitjad ehk täpsemalt need, kellele kuulub võim. Paraku on alates EL põhiseaduse (Lissaboni lepe) jõustumist Eesti liitriigi Euroopa Liidu osariik. Koos poliitilise iseseisvusega kaotasime õiguse ka ise oma ajalugu kirjutada, sest koostamisel on ühine Euroopa ajalugu, kus käsitletakse rahvaste ajalugusid nii, nagu Brüsseli valitsejad seda õige pea hakkavad ka meile ette kirjutama, kui seda juba pole tehtud.
 
Nürnbergi tribunalis sai “väärikas algus” ajaloo võltsimiseks tehtud, kus võeti puhta kullana NSVL-i poolt esitatud fotosid purustatud Narvast, mis olevat näide  fašistliku 
Saksamaa kuriteost “nõukogude rahva vastu” ja samalaadseid fotosid Klooga “surmalaagrist”. Kloogas tehtud fotomontaazhid sattusid varsti pärast nende valmissaamist 1944. aasta septembris koalitsiooni riikide lehtedesse, kui “veenev tunnistus Saksamaa fašistlikust kiskjaolemusest”. (Nürnbergi valedest loe: Mark Weber “Nürnbergi protsess ja holokaust”, vt rubriigis “Holokaust kui relv maailma valitsemiseks”.)

    
Klooga sovettide fotovõltsing. Vt vasakul ääres "ohver" toetab paremat kätt vastu palki, et oleks kergem taluda seljas olevat raskust.
 
Mistõttu peame valmis olema selleks, et efraimzuroffide väited, nagu oleksid 1944. aastal kodumaad bolševistliku mõrvariarmee eest kaitsnud Relva-SS leegionärid juute tapnud mõrvarid, saavad meie lastele koolides õpetatava ajaloo osaks. Seega peame aegsasti hakkama leppima absurdse jutuga, et Sinimägedes mõrvati 120 tuhat juuti (nii palju sai sellel lahingutandril surma Punaarmee sõjamehi). Mistõttu peame hakkama aegsasti harjuma süükompleksiga, nagu sisendati seda aastakümnete jooksul saksa rahvale. 
 
Teise maailmasõja peasündmuseks on “vanas Euroopas” ja USA-s juba aastakümneid olnud juuditapp ehk holokaust. Ameerika koolilapsed, kes ei oska kaardilt näidata Euroopa riikide pealinnu, teavad samas täpselt, kui palju tapeti Teise maailmasõja ajal Saksamaal ja vallutatud maades juute. Ameerika Ühendriikides, kus valitsuste käsul korraldati XIX sajandil tõeline põlisrahvaste vastane genotsiid, kuid kus ei mõrvatud viimase sõja ajal ainsatki juuti, on igas suuremas miljonilinnas kui mitte holokausti memoriaal, siis vähemalt muuseum. Taiplikum lugeja teab, miks see nii on. 
 
Et holokaust kui kandvaim ajalookäsitlus ja ühtlasi võimas propagandarelv Maailma Uue Korra kehtestamisel oleks vastuvõetav ja usutav, kasutatakse ohtralt võltsinguid, mida nn revisionistid on hulgaliselt paljastanud, mistõttu on juuditapu dogmat põhjust pidada suurel valel püstiseisvaks savist jalgadel elevandiks. Kuna vastuvaidlemist mitte salliva dogma paljastamist on mitmes jewroliidu riigis õigus seaduse järgi karistada vanglasse heitmisega, siis see seab terve holokausti koos 6 miljoni juudiohvri ja gaasikambritega kahtluse alla. Kas kahtleva meelega eestlased tõesti soovivad kommunistlikud ajaloovaled asendada judokraatlik-demokraatlike vastu?
 
Klooga fotovõltsinguist saab lugeda ja vaadata eesti keeles SIIT 
Teisi holokausti fotovõltsinguid vaata SIIT
 
________________________________

Tiit Madisson:
 
Raha, ahnus ja juudid ehk cherchez le juif
 
Pealkirjas on juudid ära toodud mitte sellepärast, et anda sellele ajaloos palju katsumusi üle elanud rahvusele mingit hinnangut. Sest paraku lähtuvad igasugused hinnangud hinnangu andja maailmavaatest ja poliitilistest sümpaatiatest, ka sellest kui palju ollakse kursis hinnatavate ajalooga. Mistõttu kartusest olla ebaobjektiivne igasugusest taolisest mõttest loobun, sest tahtsin kirjeldada pelgalt ahnust kui tagant tõukavat jõudu maailma valitsemisel. Õigemini küll valitsemise püüdlustel, sest õnneks ei ole illuminaadid-globalistid-finantsjuudid ülemaailmset võimu enda kätte täielikult veel saanud, sest visa vastupanu osutab eri rahvuste idealistlikum ja aatelisem osa.
 
 Et juutidest, õigemini rahajuutidest, maailma üle võimu saavutamise teemal juttu tuleb, seda ei saa kuidagi vältida, sest mõiste raha (millele me oleme sunnitud igapäevaselt mõtlema) on peaaegu iseenesestmõistetavalt seotud (raha)juutidega. Täpsemalt nende leiutatud ja rahamaailmaga otseselt seotud mõisted nagu pank, börs, intressid, dividendid jne. Ma püüan hoiduda “antisemitismist” ja kirjeldada asju nii, kuidas olen rohketest raamatutest loetu ja oma mõtiskluste tulemusel aru saanud. Ammugi mitte ei tule mulle pähe mõtet kedagi kellegi ülemäärase ahnuse pärast represseerima kutsuda. Olgu õiglase hinnangu andjaks praegu raha najal eksisteerivale üliliberaalsele, inimeste ekspluateerimisele ja rahvuseid assimileerida püüdvale “demokraatiale” ajalugu. 

                 
                        "Meie käes on raha ja PEAB olema ka võim!"
 
Mingi müütilise antisemitismiga, millise süüdistusega armastatakse demokraatlikuks kutsutud judokraatlikus maailmas mõtlevaid ja omi mõtteid julgelt väljaütlevaid missioonitundelisi kodanikke sildistada, pole antud juhul mitte mingisugust pistmist. Sest andkem endale aru, et ülemäärasest rahahimust ehk ahnusest, kui kõigi inimkonnale langenud hädade põhjusest, on kirjutanud ka paljud juudi rahvusest mõtlejad-filosoofid, nagu nt kuulus hollandi-juudi filosoof Baruch Spinoza (1636-1677), kes hurjutas oma suguvendi üle igasuguse piiri läinud rahaahnuse ja “õigeuskliku” judaistliku dogmatismi pärast.  Kaasajal on oma rahvuskaaslaste ahnust tauninud mitmed mõtlevad juudid,  kellest esimestena tulevad pähe sellised nimed nagu Naom Chomsky, Robert D. Kaplan, Norman G. Finkelstein ja Viini pearabi Moische A. Friedman, kes otsesõnu on välja öelnud, et holokaust oli karistus juutidele nende ülemäärase ahnuse eest.

LOE TERVET LUGU SIIT

_________________________________
 


Saadaval DVD film, milles huvitavaid kaadreid nõukaaegsest Eestist, mida kommenteerivad Tunne Kelam, Lagle Parek ja Tiit Madisson. Tutvustab eelpool nimetatud persoonide tänapäevaseid tegemisi (vt "Kauplus").

______________________________

Andres Raid Ekspress onlines:

Eesti vajab uut eliiti

Ära on tüüdanud pea kõik, kes seostuvad mõistega „Eesti eliit", kirjutab kolumnist Andres Raid.
 
Üldiselt on igale ühiskonnateadlasele teada mõned põhilised määratlused eliidi kui sellise kohta ja probleem on suuresti just selles, keda eliidiks pidada (paljudel juhul ei kattu see, kes peab ja keda peetakse). On ta siis mingi ühiskondlike gruppide kooslus, kes osaleb tegelikult (mitte näiliselt) ühiskondlikult tähtsate otsuste tegemisel või lähtutakse klassikalisest tõlgendusest ja sõna etümoloogiast, mis tähendab „valituid, parimaid" ning sisaldab endas paratamatult  hinnangulisi, sealhulgas ka eetilisi komponente. Neid kahte lähenemist  mis ei maksaks ka iga hinna eest teineteisele vastandada, nagu seda tavaliselt kiputakse tegema kuna eetilis-moraalseid nõudmisi esitatakse valitsevatele gruppidele ikka ja jälle juba nende rollist lähtuvalt. Siin tõuseb aga ähvardav küsimus selle kohta, kuivõrd meie eliit oma kohale vastab - teisisõnu, kuivõrd väärakas või õige on meie autoriteetide süsteem, mis omakorda tähendab seda, et äkki on kogu aeg omade või võõraste lollide või vähemalt vääritute ees vabatahtlikult või sunniviisiliselt kummardatud!? Muide selle tunnistamine, kasvõi endamisi, on inimlikult ülimalt raske.

                 
Ajakirjanik Andres Raid arvab, et Eesti vajab uut ausat, missioonitundega ja vastutustundlikku eliiti, sama arvavad ka ERSP-lased.

Tavakodanikud (vihkan seda sõna, sest puhtfüüsiliselt pole olemas ei tavalist ega keskmist eestlast, türklast või korjakki) kordavad eesti poliitikute ja ametnike nimesid poleks ebatsensuurse sõimu või irooniaga ja ma pole siin erandiks. Me oleme paljuski petetud, paljaksvarastatud ja ikka kõike vaikselt kannatav rahvas ja sellist eliiti, mis rahvast ja tema vajadusi millekski ei pea, pole meil ilmselt tarvis. Kogu poliitilise  apaatia, võõrdumise ja eliidi (võimu laiemalt) võõrandumise taustal küpseb massides vaikselt kuid üha konkreetsemalt vajadus uue eliidi järele, mis vastaks oma tegelikele funktsioonidele.Eesti ajaloos, erinevalt läänest, pole valitsevate gruppide järjepidevust, vähemasti tänini. Iga uus pealetulev valitsejate seltskond, kes tuleb vana asemele, ilmutab äärmiselt vähest järjepidevust ja sageli on vaja mõistusest ja praktilisest vajadusest sõltumata kõik ümber teha. Selles mõttes on erandiks ehk postsovjetne ladvik, kes on end kindlustanud järjepidevusega just kõrgete ühiskondlike ja majanduslike positsioonide näol eelneva perioodiga võrreldes ning seda mitte ainult näiteks komsomoli, vaid ka nomenklatuuri liini pidi. Kohaliku eliidi üheks põhiliseks tunnuseks on olnud nii esimese vabariigi kui ka nõukogude perioodi jooksul suhteline vaesus, kuid ometi oli sellel grupil alati mingisugune limiit elanikkonna ekspluateerimisel ja nende arvel elamisel.

LOE TERVET LUGU SIIT
___________________________________

Tiit Madisson:

Süsteemi poliitiline peldikupott on umbes ja haiseb ebameeldivalt

Valitseva süsteemi avameelne ja aus analüüsimise katse


Oskar Lutsu populaarse jutustuse alusel vändatud filmis “Suvi” räägib Joosep Toots karjakasvatamise sisteemist. Sellest pole tänapäeval enam põhjust rääkida, sest kodumaine karjakasvatus on Mart Laari poolt rahvusliku maamajanduse hävitamise käigus sattunud pikki aastaid kestvasse agooniasse ja püsib kuidagimoodi elus vaid kodumaiste karjakasvatajate missioonitundel. Seevastu toimib, olgugi et kõrvaga kuuldava raginaga, riigi valitsemise “sisteem”, milleta ju ükski riigitaoline moodustis funktsioneerida ei saaks.

Praegu eksisteeriv poliitiline süsteem kinnistus lõplikult 1990-ndate teisel poolel, kui rahvuslased-patrioodid olid edukalt riigi struktuuridest kõrvale tõrjutud ja muutunud marginaalideks, keda aeg ajalt (profülaktika mõttes) mitmet moodi alandavalt sildistati. Veel 1980-ndate lõpus kindlalt valitsevad rahvuslikud meeleolud olid ühiskonnas asendunud/asendatud kosmopoliitse neoliberalismiga, mis soosis edukust ja rahakultust, naeruvääristas patriotismi ja isamaaarmastust. Mistõttu võimu juurde pürgisid ja kinnistusid seal edukalt ekskommunistid, kellest sujuvalt olid saanud sini-must-valged kapitalistidest neoliberaalid. Varem tulutult kommunismi ülesehitav seltskond tegi taasiseseisvunud Eestist oma hästielamise projekti – lõi siin enesele tõelise kommunismi!
                   
     Sigailus elu meie poliitkartellil, ei mingit muret, nagu G. Orwelli "Loomade farmis".

Süsteem sai täiendust nooremate karjäärihimulistega, kes nägid, kui mõnusalt saab põhimõttelageduse ja jultumuse abil karjääriredelil tõusta, keda rahvasuus ajapikku poliitbroileriteks hakati kutsuma. Noored broileritest maretmaripuud, hannopevkurid, taavirõivased, kes oma elus ei olnud pidanud ühtki muud ametit, kui teeninud parteid, kes olid vabad igasugustest moraalsetest ja eetilistest kitsendustest, said üliedukaiks "tegijaiks" oma kommudest parteikaaslaste juhtimisel. Muidugi hakkas edukas poliitnoorus nõudma endale "kohta päikese all" ehk võimupiruka juures, sest poliitika tegemine "täielises vabariigis" on väga tulus äriidee, mis vastupidiselt tõelisele ärile ei nõua kõige vähemagi vastutustunde olemasolu.

LOE TERVET LUGU SIIT
__________________________________

Aldo Roomere:

Ajuloputet ahvide planeet

Ühe meie veebilehe lugeja filosoofiline kirjutus elust ja poliitikast


Oli kord selline kultusfilm - "Ahvide planeet". Praegust poliiträhma silmist pühkides aga selgub, et tegemist polnud mitte kunstilise filmi (nagu tollal nimetati), vaid sügavtõsise futudokumentaaliga, sest täna elame me kõik siin justkui ahvide planeedil. Oleks lugupeetud Raigo Sõlg 20 aastat varem sündinud ning vastavalt ka oma raamatu ahvidest ja kodanikest varem ilmutanud, kuid nüüd tunduvad tema õpetussõnad küll lootusetult hilinenuina...

Mida teeb üks ontlik ahv? Sügab tagumikku ja veel meelsamini demonstreerib seda oma rivaalidele, kargleb näiliselt sihitult oksalt oksale, teeb sugu, otsib toitu ja klanniliikmete seljast satikaid, grimassitab virtuoosselt ja kui sa teda loomaaias liigse huviga vahtima jääd, siis võib ta sulle oma ainevahetuse ülejääägid snaiperliku täpsusega näkku lajatada.
Ahv vaatab peeglisse, sealt vaatab vastu eesti poliitik.
Karik R.Sõle raamatust "Ahvist kodanikuks... või vastupidi"

Kas pole tuttav pilt? Justkui suvalise poliitiku argipäev! Tagumiktunnid ja selle kergitamine seoses "valijatega kohtumisega" või "äärmiselt vajaliku välislähetusega", uute parteiliikmete "sissesügamine"  ja nende vabastamine "valedest mõtetest", esinemine meedias koos sobilikult ettemanatud maskiga ja intervjueerija sopaga ülekallamine "vale" küsimuse esitamisel. Sugu teeb muidugi vastavalt positsioonile - mida kõrgemal, seda nooremaga.
LOE TERVET LUGU SIIT

___________________________________


Sami Lotila:

Kommarid toppisid Eesti riigi ahju!

 
Alaväärsuskompleksi põdevail eestlastel on ikka hirmsasti korda läinud, mis “teised küll meist arvavad”, mitte see, mis arvame me oma elust ja valitsejaist ise. Nõukogude impeeriumis olime harjunud end pidama paremaiks kõigist teistest kommunistide poolt allutatud rahvastest. Euroliitu sattunult tabasime, et oleme uue impeeriumi jewroliidu üks armetu ja vaene ääremaa, millest lääne pool peaaegu midagi ei teata, kui vaid parvlaeva Estonia huku järgi (milline sümbolism ja ettekuulutus!). 
 
Selline mitteteadmine on tublisti riivanud keskmise eestlaste enesetunnet. Seda enam aga rõõmustame koos oma valitsejatega, kui mõne ülemaailmse finantsoligarhia võimu propageerivas väljaandes, nt The Economistis või The Finatcial Timesis kiidetakse meie liberaalseid reforme ja kutsustakse Eestit “Balti tiigriks”. Keskmine kesise mõtlemisvõimega eestlane ei oska seda “edu” seostada sellega, et “tiigriks” olek on tähendanud seda, et peaaegu täielikult on hävitatud rahvuslik maamajandus ja väikeettevõtlus, et oleme saanud välismaiste pankade orjadeks ja Eestist on saanud välispankade ja suurkorporatsioonide marjamaa (välispangad teenisid 2004.-2009. aastail maksustamata puhaskasumit 62 miljardit krooni!). Erilisse pöördesse lähevad oma peremeeste kiitusest martlaarid ja andrusansipid, kes viinud Eesti majandusliku, sotsiaalse ja eetilise katastroofi äärele.

             
                     Sami Lotilale meeldib "uhkeid ja häid" eestlasi ärritada oma lugudega 
 
Soomlasest publitsist Sami Lotila, kes on Eestis elanud aastaid ja valdab eesti keelt, ei ole oma Õhtulehes ilmunud arvamuslugudes Eestit ega eestlasi säästnud, otse välja ütelnud, mis ta arvab siinsest moraalsest kliimast. Paljudele see ei meeldi, sest kuidas küll tohib mingi “põder” meid arvustada, sest oleme ju endiselt kõige paremad, ilusamad, edukamad jne, jne. Oma värskes loos annab Lotila hinnangu meid valitsevaile ekskommunistidele. Kuna soome publitsisti viimases arvamusloos avaldatu langeb 100 protsenti kokku veebilehe ersp.ee toimetusega, siis avaldame selle loo täispikkuses SIIN.
Intervjuud Sami Lotilaga loe SIIN
________________________________
 
Tiit Madisson, ERSP juhatuse liige:
 
Quo vadis, ERSP? Aeg radikaliseeruda ja aktiviseeruda!
 
Mõtteid taktikast ja tulevikuperspektiividest
 
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei taasasutamine toimus läinud aasta 7. novembril. Tundub, et alles nüüdsama see oligi, kuid samas on üsnagi palju selle aja jooksul juhtunud. Mistõttu oleks õige aeg otsustama hakata, milline kurss võtta lähemaks võitlusaastaks.
 
 Mis ERSP-st peaks saama? Kas rahvuslik partei või lõdvalt seotud rahvuslik vastupanuliikumine? Kuna meie organisatsioon tegutseb avalikult, toetudes Eesti Vabariigi Põhiseadusele, siis julgen oma kaalutluste ja mõtetega avalikult välja tulla. Suuri saladusi meil ei ole, sest ERSP on Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätteid hoolikalt jälgiv ühendus. Võib-olla jätame kitsama ringi tarvis mõningad praktilised sammud, kuidas üht või teist plaani edukamalt ellu viia ja selleks sobiv hetk leida. Järgnevad minu isiklikud seisukohad, juhatus ei ole antud teemal veel arutanud.
 
Niisiis. Kas partei või rahvuslik liikumine? Nagu teada, nõuab seadus erakonna registreerimiseks ja selle erakondade registrisse kandmiseks tuhande liikme olemasolu. Julgen lisada, et selline nõue on väikese Eesti kohta, mille põlisrahvusest elanikkond pidevalt väheneb, ülekohtune ja mõeldud kartelliparteide poolse kitsendusena, et raskendada uute poliitiliste jõudude tulekut poliitilisele areenile. 1990-ndate esimesel poolel oli vastav kvoot vaid 200 asutajaliiget, samas on naabermaal Lätis tänapäevani kehtiv kvoot vaid 300 asutajaliiget. Kahtlemata on 1000 liikme värbamine tänapäevases poliitikast irdunud, ajupesu läbinud ja kodanikutundeta ühiskonnas väga raske ning nõuab tohutut organisatoorset pingutust. Minu hinnangul hetkel selline võimekus meil puudub. 
 
Muidugi võiks kasutada igasuguseid kavalusi. Arvestada praegust viletsat majanduslikku olukorda, võiks nt inimestelt vajamineva isikukoodi lihtsalt 100 kroooni eest osta. Kuid kas tasub selliseid vahendeid kasutada? Seda enam, et surnud hingedest nagunii mingit kasu ei ole. Muide, ka kartelliparteid kubisevad liikmetest, kellest paljud ilmselt ise ei teagi, et nad on selle või tolle partei liikmed. Mistõttu suuremad parteid püsivad ca 100 aktiivse liikme toel, väiksematel on aktiiv veelgi väikesearvulisem – ülejäänud liikmed on sisuliselt “kasulikeks idiootideks”, kelle ülesandeks on oma erakonna tagatuba toetada ja valimiste eel sõprade-sugulaste hulgas kihutustööd teha, ei enamat. Kusjuures tuleb arvestada, et maksumaksja poolt rahastatud parteid saavad riigipoolsel toel ülal pidada oma palgalist aparaati, kelle otseseks tööks on ka uute liikmete värbamine.
 
 Pealegi oleme rahvuslastena kosmopoliitses ja ekskommude juhitud Eestis tõeliseks “härgi ärritavaks punaseks rätiks”, millele juba senise napi tegutsemisajaga on külge riputatud mitmeid silte, millest “rahvusradikaalne” vist veel kõige leebem on. Teadupoolest kardavad “uhked ja hääd” eestlased igasugust radikaalsust – mida ajukääbiklikult seostatakse riigivastasusega - nagu tuld ja valdav enamik “sirgeselgsetest eesti meestest” pakuvad pigem oma pärasoolt suguliselt tarvitada, kui radikaalidega julgevad ühineda või hoia jumal, tänavale protesteerima tulla ja oma põhiseaduslikke õigusi kasutada! (Ei tea küll, kust pärit selline väljend nagu “viru veri ei värise”?) Pole raske ennustada, et isegi 1000 liikme kokkusaamisel hakkab süsteem tegema meile kõikvõimalikke bürokraatlikke takistusi.
 

 
Eesti peedistatud lambaühiskond:
"Pähh! Minema meie hulgast must lammas (sildistatud kodanik)!"
Karik R.Sõle raamatust "Ahvist kodanikuks... või vastupidi"

Kas surnud seis? Ei. Asun rahvusmeelset lugejat kohe rahustama. Nüüdseks on avalikustatud, et aastaid surnud seisus viibinud erakondade registrisse kantud Põllumeeste Kogu juhatusega leiti ühine keel ja nende poolne mõistev suhtumine. Seetõttu on Põllumeeste Kogus, mille viimasel suurkogul vastuvõetud uueks nimeks on hetkel Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu, moodustatud ERSP fraktsioon. Uue vere juurdetulek on VP-PK juba jõudnud aktiviseerida: on veebruarikuus välja antud kaks numbrit ajalehte Rahvuslik Koguja, loomisel on veebileht ja organiseeritud Tartu rahu aastapäeva tähistamine rahvakoosoleku näol Tartus. Vabaduspartei vastne juhatuse liige Veiko Rämmel osales väga aktiivselt ERSP poolt välja kuulutatud “pingviinide” vastase piketi ja supiköögi organiseerimises, milleks partei juht Rein Koch isikliku rahalise toetuse tegi. Seega on aktiivsetel ERSP-lastel nimetatud erakonna liikmeks astumisel võimalik oma energiat kulutada Vabaduspartei struktuuride ülesehitamisel. Kindel plaan on viia ülesputitatud erakond järgmistele riigikogu valimistele, et aatelistel rahvusliku meelsusega inimestel oleks kellegi poolt oma hääl anda, et mitte otsida halbade valikute hulgast vähem halbu.
 
Et vältida skisofreenilist sildistamist edaspidi, ei ole minul isiklikult plaanis Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu juhatusse kandideerida. Jätkan aktiivselt ERSP juhtimist, sest paralleelselt VP-PK-ga jääb ERSP kindlasti alles, valides edaspidise radikaliseerumise  ja avalike demonstratsioonide ning teiste aktsioonide korraldamise tee.
 
ERSP vastupanuliikumiseks jäämise poolt räägib ka fakt, et (vastupanu)liikumine on lõdvema seosega organisatsioon. Liikmete julgeoleku huvides ei koosta me mingeid nimekirju ega nõua kirjalikke sisseastumisavaldusi. Kui keegi on soovinud meiega ühineda, piisab vaid kontaktaadressist. Nii püüame kaitsta oma liikmeid, kuna põhiseadust eirav poliitiline politsei on meile suunanud oma jälitustegevuse, püüdes oma seadusevastase tegevusega peedistada ERSP nooremaid liikmeid. ERSP vähese ajaloo jooksul on juhtunud juba mitu korda, kui meiega on liitunud aktiivne noor meesterahvas, kuid varsti ei vasta ta meilidele ega võta telefoni. Selgub, et nende emade või abikaasadega on suhelnud kaitsepolitsei ametnikud, kel suhteliselt kerge on olnud poliitikas väheorienteeruvaid naisterahvaid mõjutada ja terroriseerida. Reeglina vanemate rahvuslastega meelsuspolitsei töötajad ei kipu suhtlema. Mis ongi mõnel, pooltosinat aastat tagasi kõrgkooli lõpetanud (koolis reeglina teiste poolt eiratav “tropp” või ülbur, kes kaposse alaväärsuskompleksi rahuldamise eesmärgil tööle läinud) riigikaitsjal ütelda iseseisvusliikumises osalenud patrioodile, kel tavaliselt ka kogemus KGB poolsest kottimisest? 

                   

Rahvuslaste usinaima jälitaja Marek Martin Metsakändi töötõend. Naljal on masendav tagapõhi: Kaitsepolitseist on saanud sujuvalt meelsuspolitsei, mis valitsuse korraldusel jälitab kõiki kartelliväliseid poliitilisi ühendusi.
 
Rahvuslasi, peamiselt nende lähisugulasi töötlevad kapošnikud teavad ka ise, et taoline tegevus on põhiseaduse vastane. Kuna nende tegevust katavad (kommunistlikud) valitsejad, seetõttu eirataksegi Eestis massiliselt kodanikuõigust omada poliitilisi vaateid ka siis, kui need ei ühti valitsejate omadega. Keskmine, ärapeedistatud ajudega ja ärahirmutatud orjahingega eestlane peab igasugust valitsuse kritiseerimist riigivastasuseks. Kuid demokraatlikes riikides on selline tegevus tugeva kodanikuühiskonna aluseks! "See on elementaarne, Watson!" ütles üks Conan-Doyle tegelane klassikaks saanud vene filmis.
 
Selle teema lõpetuseks tahaks lugejat lohutada, et kaitsepolitsei jälitab mitte ainult rahvuslasi, vaid kotib aktiivselt ka noori loomakaitsjaid, anarhiste, mõne sensitiivi järgijaid – kõiki, kes süsteemi väliselt on poliitiliselt aktiivsed. 2009. aastal leiti ühe ametiühingu organisatsiooni büroost kapole kuulunud pealtkuulamise seade (!!!). Sellises totaalses nuhkimitegevuses, kus poliitilise politsei jälgimise all on praktiliselt terve ühiskond, väljendub kujukalt rahvavaenuliku kliki hirm. Kelle tööriistaks on algselt põhiseaduse kaitseks loodud, KGB eeskujul üles ehitatud “organ”,* mida praegusel ajal juhib endine miilitsa politruk ehk Kingissepa rajooni miilitsaülema asetäitja poliitalal.
 
Millega hakkab tegelema ERSP? Minu arvates peaks juba edukalt alustatud aktsioonidele põhinevat tegevust jätkama, seda suve poole veelgi aktiviseerides. Nii suudame end samm-sammult “söödavaks teha” ühiskonna sotsiaalselt ja rahvuslikult mõtlevale osale. Sest väljaspool süsteemi olevatel kodanikuühendustel puudub demokraatlikuks nimetatud ühiskonnas igasugune võimalus võime teistmoodi mõjutada kui “tänavapoliitika” abil. Analoogset taktikat kasutas 1988. aastal asutatud “emapartei” 1988.-1991. aastal. Kiitlemata peab tunnistama, et tollane tänavapoliitiline tegevus oli väga efektiivne. Samas on rahva massiline tänavale tulek väga levinud võitlusvahend valitsuste poliitika mõjutamiseks demokraatlikes riikides. Kui rääkisin ühele rootsi ajakirjanikule meie “tasakaaluka” rahva hirmudest ja orjalikust mentaalsusest, jäi ta mulle hämmastunult otsa vaatama ja küsis: “Kas te tõesti ei ole 20 aastat olnud vabad?”** 
 
Kuna meie ametiühingute puhul, kes peaksid töövõtjaid ja töötuid organiseerima, on tegu täieliku naerukohaga või halvemal juhul koguni valitsuse tuhvlialusega, siis on ees suur tööpõld – töötute hiigelsuure massi organiseerimine ja aktiviseerimine. 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis tuli ERSP juhatuse liige Robert Vill välja ettepanekuga luua Eesti Töötute Armee (ETA). Juba on asunud mõni kartellimeedia kanal alles loodavat organisatsiooni halvustama lootuses, et sellest asja ei saa. Parema mäluga inimene mäletab, et peatset põhjaminekut ennustati ka ERSP-le möödunud aasta augustis (vt “Rahvuslaste tegevuse kajastus meedias”). Praegu käib aktiivne tegevus vastava initsiatiivgrupi moodustamisel. Olgu kohe lisatud, et ERSP ei kavatse loodavat organisatsiooni juhtima hakata, vaid aitab nõu ja kogemustega seda moodustada. Minu arvates tuleks initsiatiivgruppi kindlasti kaasata mõistlikke venekeelseid inimesi, sest probleemid on nii maa põlisrahval kui siia maale okupatsiooni tõttu saabunutel katastrofaalses majanduslik-sotsiaalses olukorras ühised. Mõistlik oleks jõud ühendada, sest nagunii elame kõrvuti ja kannatame ühteviisi vastutustundetute ja ülbete poliitikute läbi. Kui sügise poole on Toompea esine plats vihastest demonstrantidest tulvil, kes nõuavad teovõimetu ja vaid eurost kui imevitsast unistava valitsuse tagasiastumist – oleks põnev vaadata, kas võimurite ülbus ka vihase rahvamassi palge ees säilub?
 
Minu arvates on nii meie võimaluseks kui ka põhitegevuseks tähelepanu pööramine sotsiaalsele olukorrale. Rahvuse kibe olukord, kus Eesti jookseb tööjõulistest, initsiatiivikamatest ja mõtlemisvõimelisematest inimestest tühjaks, tuleb esmalt hakata tegelema meile valitsejate poolt jäetud tööpõllul. Muidugi oleme meie – eestlased - pealinnas jäänud juba vähemusse ning Tartu rahu järgsete piiride küsimus on samuti põhimõtteline, kuid ometi ei ole kumbki probleem hetkel mitte esmatähtis, kui maal 20% tööpuudus ja suurel osal elanikest lausa nälg suu juures. Kui inimesed on kaotanud töö, paljud on näljas ja kuuse alla aetud, siis ei unista nad mitte Tartu rahu järgsetest piiridest, vaid leivatükist või ulualusest. Oleks suurim rumalus mitte ära kasutada praegust olukorda, kus tegutsemisväli on praktiliselt tegijatest tühi. 
 
Seoses ERSP veebilehe toimetamisega jälgin väga pingsalt praegust olukorda, kas ehk on tulemas või tekkimas mingi kartelliväline rahvaalgatuslik organisatsioon, mis püüaks ühiskonda organiseerida. Ei ole. Sel suvel kuuskümmend täis saanuna ootan, et kuskilt tuleks lagedale nooremad, organiseerimisvõimelised ja karismaatilised rahvajuhid, et mina “vana dinosaurusena” saaks rahumeeles penskaripõlve pidada. Selliseid ei ole. Kurb, et ei ole. Mistõttu peab väike rahvuslaste seltskond, kellest paljud juba viiekümne piiri ületanud ja vanemadki, hakkama tegelema ka sotsiaalprobleemide lahendamisega ehk teisisõnu rahvast põhiseaduslikuks vastuhakuks ette valmistama. Selline tegevus on ju meil juba enam kui 20 aastat tagasi järele proovitud. Riigikogu parteid on viimasel ajal , kui töötute armee juba 150 tuhandeni küündimas ärganud ja hakanud riigikogu saalis vestma jutte tööpuudusest, kuid tegudeni läheb (mõningase erandina sotsiaalseid töökohti loov Tallinnat juhtiv koalitsioon) ilmselt veel kaua ja nagu praktika on näidanud, vaevalt, et jõutaksegi.*** Sest ega söönu naljalt näljast mõista. Pealegi leitakse veelgi reserve, et üha vaesemaks muutuvat rahvast järjekordsete maksutõusudega koormata - peaasi, et enda heaolu ei kannataks! Lollitatakse rumalat alaarenenud mõtlemisvõimega lumpenit muinasjutuga jewrost, nagu see automaatselt tööd annaks ja mistõttu elu ludinal paremaks muutub. Samas variseb mitme jewroliidu osariigi, kus ühisraha kehtib, majandus täistuuridel!
 
Seniste aktsioonidega nagu Tartu rahu aastapäevale pühendatud pikett Vene saatkonna juures, eriti aga hiljaaegset Tartus Vabariigi Presidendi vastuvõtu “pingviinide paraadi” piketeerimist, peaks lugema väga edukaks alguseks. Usun, et Eesti üldsus on meie unkalaudade kujutisega lipuga juba harjuda jõudnud ja loodetavasti hakkab mõni “pingviin” seda sündmuste eskaleerumisel nägema oma hirmuunenägudes.
 

"Äärmuslasest" agitaator: "Kodanikud! Oma peaga mõtlemine on raske, kui seda kunagi tehtud pole, kuid saab hakkama, kui pingutada viitsitakse."

Hinnates praegust olukorda Eestis - eriti aga meie valitsusjuhi täiesti ebaadekvaatset juttu ja suhtumist riigi olukorda****- võib kindlasti ennustada, et ühiskond, õigemini selle mõtlemisvõimeline vähemus, järkjärgult radikaliseerub. Kes suudab hetkeolukorda meie kallil kodumaal natukenegi analüüsida saab aru, et võimutseva vastutustundetu kamba juhtimisel lõpetab riiklik moodustis nimega Eesti Vabariik täieliku majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise krahhiga. Massiline kodumaalt põgenemine võtab juba sõjaolukorra mõõtmed. Võib-olla peakski praegust olukorda nimetama sõjaks - valitsuse sõjaks oma rahva vastu! Selles sõjas on valitsuse poolel sõjavägi, politsei ja üha aktiivsemaks muutuv meelsuspolitsei. Meil, patriootidel-rahvuslastel, on prokommunistlikule võimule vastu panna oma tahe ja usk, et õiglus ja Eesti Vabariigi Põhiseadus on kindlalt meie poolel. Mis ei olegi nii vähe!
 
____________
 
*1991. aastal asutatud kaitsepolitsei juhiks ja organisaatoriks sai tollase peaministri Mart Laari ja siseministri  Lagle Pareki toetusel endine kommunistist miilitsamees, nõukaajal Inturisti hotellis Viru välismaalaste “turvamist” juhatanud Jüri Pihl. Kapo ehitati üles endiste KGB töötajate aktiivsel osavõtul ja endise Nõukogude repressiivorgani eeskujul (demokraatlike riikide kaitsepolitsei struktuurid ei tegele ühteaegu jälitustöö ja seejärgse uurimisega. Eestis kipub kapo, nagu varem KGB, sisuliselt ka kohut mõistma, nagu juhtus siinkirjutajaga 1996. aastal), rahvusliku meelsusega mehi hoiti sealt eemal. 1997. aastal võeti põhiliselt (eks)kommunistidest (80%) koosneva riigikogu poolt vastu mitmed seadused, mis muutsid võimatuks ühiskondliku kontrolli jälitusstruktuuride üle, kuna kogu selle tegevus kuulutati riigisaladuseks, sh nt ka purjuspäi lahtise püksiauguga trepikojas või trollipeatuses magamine. Parlamendi juures tegutsev julgeoleku struktuuride kontrollkomisjon on sisuliselt mõttepolitsei kattevari, mis mingit sisulist kontrolli ei teosta. Paljuütlev on fakt, et riigireeturluses süüdi mõistetud Hermann Simm töötas aastaid Kaitsepolitsei Ameti sisulisel katmisel, kuna oli väidetavalt läbinud kõige rangema lojaalsuskontrolli. Põhjalikumalt võib meie “organist” lugeda: www.kaitsepolitsei.com või raamatust: Tiit Madisson, “Riigipööraja märkmik: “Täieline vabariik” ilma viigileheta”, Lihula 1999, lk 152-194 (saadaval ka meie veebilehe netipoes, vt “Kauplus”). – Autor.
 
**Vabad olime vast 1990-ndate esimesel poolel, kui näiteks peavoolu meedias trükiti ära ka rahvuslaste arvamuslugusid, valitses üldine ajakirjandusvabadus. Seejärel hakati  patrioote järkjärgult võimu lähedalt eemale tõrjuma (nurjati parlamenti kandideerimine 1995.a. Mart Niklusel, kõrvaldati kaitseväe juhataja kohalt Aleksander Einseln, “tehti kohtulikult ära” siinkirjutajale, riigiamatistest kõrvaldati mitmed rahvusliku meelsusega ametnikud jne), nende asemele asusid ekskommunistid ja põhimõttelagedad saamamehed, kes tänaseks päevaks on riigist teinud oma hästielamise projekti. – Autor.
 
***Kiusliku ja parema mäluga kodanikuna kui nn keskmine eestlane, julgen meenutada, et europarlamendi valimiste eel, st vaid aasta tagasi, lubasid TV ekraanil palju kordi näidatud teleklipis kaks IRL-i poliitikut Mart Laar ja Tunne Kelam luua 50 000 töökohta. Kus need töökohad on, IRL on ju valitseuskoalitsiooni liige? Või ei ole meie “demokraatlikus” ühiskonnas selliseid küsimusi poliitiliselt korrektne esitada? Kartellimeedias, mis allutatud Reformierakonna ja IRL reklaamimisele, pole sellist küsimust igatahes lugenud. – Autor.
 
****Minu arvates on peaminister Andrus Ansipi puhul tegu tõesti tulnukaga ehk UFO-ga, vastava hinnangu peaks andama ta koalitsioonikaaslasest kolleeg, endine ufoloog Tunne Kelam. Kui tegu ei ole võõralt planeedilt Eestisse sattunud inimtaolise olendiga, siis on tegu täielikult elukauge küünikuga või pesuehtsa idioodiga, kelle koht ei tohiks olla Stenbocki majas. – Autor.
  
 __________________________________


Tiit Madisson, vastupanuliikumise ERSP juhatuse liige:

Rahvuslik süsteemiväline opositsioon tähistas riigi sünnipäeva.
 
 
Siinsamas allpool avaldatud loos väidab Inno Tähismaa, et ta tundis 24.veebruaril ERSP Tartus korraldatud üritusel selgelt 1988. aastal Tallinnas Tammsaare pargis asetleidnud meeleavalduse hõngu.
 
Mina tollal Tammsaare juures ei viibinud, sest olin pärast Hirveparki ENSV-st väljaküüditatuna  Stockholmis ja edastasin võitluskaaslaste poolt Eesti sündmusi kajastavat infot Rootsi lehtedele ja  Vaba Euroopa ning Ameerika Hääle raadiojaamadele. Kuid ilmselt pean Innoga nõustuma, kohaletulnute hulgas valitses tõesti hea, 1980-ndate lõpule iseloomulik rahvuslike ürituste vaimsus. Seda oli tunda nii Tammsaare pargis Tallinnas, veel rohkem aga samal õhtupoolikul Tartus. Sedasama kinnitas ka üritusel viibinud ja sõna võtnud sensitiivist ERSP-lane Hannes Vanaküla.
 
Kohal oli nii vanu, omaaegseid vastupanuvõitlejaid-rahvuslasi, kuid eriti röömustav oli see, et kohal (eriti Tartus) oli palju noori. Ei olnud muidu Eesti ühiskonnas selgelt tunnetatavat lootusetust, apaatiat ja orjameelsust. Valitsesid küünarnukitunne ja optimistlik meel. Mistõttu rahvuslased ei punnita ilmaaegu ja kõik ei ole veel lootusetult kadunud, kuigi vahepeal selline tunne tõesti on tekkinud. Samas ju teame ajaloost, et ebademokraatlik võim, mis ignoreerib rahvast, paratamatult ükskord kukub. Imelik, et võimuerakondade liikmetest ajaloolased ajalugu ei mäleta. Või kardetakse mäletada?
 
Võim on oma suutmatusega ja kiltri-kupja-aidamehe käitumisega, orjalikult vaid võõraste “soovitusi” järgides ja ennast “pööblist” paremaks pidamise mentaliteediga vaimses ja moraalses pankrotis. Sest see seltskond ei ole muuks millekski võimeline, kui demonstreerima oma arrogantsust, ahnust ja totaalset  võõrandumist reaalsest Eesti olukorrast. Üha rohkem kipub toompealaste käitumine ja olukord meie riigis meenutama absurditeatrit. Vist kipub õigus olema nendel, kes väidavad, et ajalooliste sündmuste kordumine kipub välja kukkuma groteskina. Nii ka meile kalli omariiklusega ekskommunistide “targal” juhtimisel.
 
Keegi, ei lootnudki, et poliitkorrektse meedia poolt “äärmuslasteks” sildistatute üleskutse peale letargias viibiv ühiskond äkki ärkab ja tuhandeid inimesi “pingviinide” katkuaegset pidu tänavale taunima saabub. Mistõttu 120 supiportsu tellimine oli just parasjagu – midagi alles küll ei jäänud. Kuigi TV-Kanal2 18. veebruari küsitluse järgi meie ettevõtmist tervelt 2/3 vaatajaist toetas, tuli kohale ca 150 inimest, koos möödunutega, kes mõneks ajaks pidama jäid, olevat see arv küündinud kuni 300-ni. Mis omakorda näitab, et valitsemas on totaalne hirmuõhkkond – ananüümselt helistada juletakse, kuid oma nägu “pildile jätta” mitte. Töö kaotamise või sildistamise hirmus ei juleta avaldada mitte mingisugust meelsust - ei juleta olla riigi vabad kodanikud. Sest valitsuskartelli meedia abil on kodanikele aastaid sisendatud, nagu oleks igasugune valitsuse kriitika või põhiseaduslike õiguste kasutamine “riigivastasus”. 
 
Tähtis ei olnudki kohaletulnute hulk, vaid nende vaimsus, julgus karjuva ebaõigluse vastu protesteerida. Rahvast valgusaastate kaugusel olevale võimule näidata, et meie – Eesti Vabariigi kodanikud – hoolime oma riigist ja ei lase seda ilusate demokraatiajuttude varjus “eliidil” täielikult maha müüa. Seega on lootust, et vastupanuvaim levib, et julgeme olla riigi täisväärtuslikud kodanikud. Vastu seista riigireeturite ja –mahamüüjate kartellile.
 
Nagu arvata võis, hakkas kartellimeedia koheselt meie üritust veebi kaudu laimama ja halvustama. Eriti naljakas oli lugeda 1980-ndate lõpul tihedalt KGB-ga koostööd teinud “meediaguru” Mart Kadastiku alias Jaak Kaljo juhitud Reformierakonna hääletoru Postimehe ülevaadet sündmustest. Tegelikult töötab kartelli meediamasin tühituuridel, sest valet ja laimu usuvad vaid olematu mõtlemisvõimega orjahinged, keda kodanikukski ei tihka nimetada. Meie, rahvuslased, ei püüa haugimäluga orjakarja äratada, see on tulutu tegevus. Meie sõnum on määratud 10 protsendile mõtlemisvõimelistele kodanikele, et kõik ei ole veel lootusetu! 
 
Olen varem praegust võimukartelli ja sellele allutatud meedia käitumist võrrelnud kommunistliku võimu agooniaga 1987-1989. aastal. Nii lähevadki mu ennustused täide. Käputäis vastuhakkajaid on sellel kommunistliku, trilateraalse ja friedmanliku tagapõhjaga globaalse rahavõimu kannupoiste kambal hirmu nahka ajanud! 
 
Ebaõiglus ei seisa kotis! Seda vana rahvatarkust võiksid meenutada nii kadriorglased kui ka toompealased!
 
Võtame Eesti tagasi!
 
P.S. Minu siiras tänu kuulub Kanal2 “Reporteri” saate toimetajaile, sest alates 2. veebruari ERSP piketi edastamisest, on meie ettevõtmisi edastatud objektiivselt, nagu võib veenduda ka 25. veebruari “Reporteri” saatest. Nii ongi kohane demokraatlikule meediale! 

Vaata fotosid piketist siit

24.02 "pingviinipiketi" ja supijagamise üllatavalt objektiivne kajastus, vt siin.

________________________________


Inno Tähismaa:

Õhus on 1988. aasta hõngu

Mul oli õnne kohal olla 1988. aasta 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis toimunud miitingul ning ka 2010. aastal Tartu kesklinnas toimunud miitingul ning ma võin öelda, kätt südamele pannes: õhustik on väga sarnane.
 
Nii nagu ka siis, nii ka täna, on üks osa ühiskonnast eraldunud suletud uste taha, kus neid kaitsevad võimuorganid, kunagi nõukogude miilits, nüüd eesti politsei. Ent pole vahet, lõhe rahva ja valitsejate vahel on kärisenud sama suureks. Ning pole ka vahet, kui palju on neid inimesi, kes välja tulevad. Neid polnud palju 1988. aastal ja polnud palju ka täna. Mis veel, nii nagu 1988. aastal, nii ka täna oli märgata "organite" esindajaid, kes siis filmisid ja pildistasid kõiki kohalolnuid. Ning nii nagu 1988. aastal, nii ka täna püütakse miitingulisi diskrediteerida, nimetades neid marginaalideks, kes on alkoholist julgust kogunud. Ent ei 1988. aastal ega ka täna ei märganud ma nokastanud inimesi. Küll aga nägin seda, mida pingviinide paraadil ei näe: MA NÄGIN ELU ENNAST.

Ma tunnistan, et mind on alati paelunud tegelik elu, oma karmis tooruses, mitte aga ilus fassaad, mis kunagi ei peegelda reaalsust.
 

 
Vanad vabadusvõitlejad-poliitvangid Mart Niklus (Gulagis: 1958-1966, 1980-1988) ja Tiit Madisson (Gulagis: 1980-1986) tähistavad Tartus 24. veebruaril ERSP kogunemisel Eesti Vabariigi aastapäeva.

Üks asi veel. Ma poleks 1988. aastal, toona 17-aastase noormehena mitte kunagi osanud uskuda, et vabariigi aastapäevad on tulevikus just sellised, kus üks, väike osa rahvast end kusagile isoleerib ja seal oma aastapäeva tähistab ning ülejäänud rahvas vaatab seda näljase näoga pealt. Minu nägemuse järgi on aastapäev kogu rahva püha, mida rahvas KOOS tähistab. Kõik koos õlg üla kõrval. Küll aga uskusin 1988. aastal, nii nagu uskusid ilmselt paljud teised, et Eesti saab ükskord vabaks.

Palju õnne, armas Eesti!

P.S.
Täna olin ühtlasi tunnistajaks, et kõned rahva seas, Emajõe orus, hernesupi kõrval olid sisukamad ja entusiastlikumad ning laulud säravamad kui üleval mäe peal soojas saalis, šampuse ja kaaviari keskel.

Tartu piketist ja supikõõgist vaata lähemalt www.innojairja.blogspot.com
____________________________


Tiit Madisson:

Häbi, "pingviinid", häbi!

"Pidu katku ajal" on oma rahvale näkku sülitamine, arvab ERSP juhatus


Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud Vabariigi Presidendi vastuvõttude kombe kehtestas rahva suhtes üleoleva baltiparunliku käitumisega president Lennart "Nikolajev" Meri vahetult pärast taasiseseisvumist Soome eeskujul. Rahva hulgas on need peod tuntuks saanud kui "pingviinide paraadid", mida telepurgi vahendusel on võimalus ka lihtkodanikel suud vesistades jälgida.

Olgu ära märgitud, et taolisi riigi koorekihi edevuse- ja üleolekulaatasid ei ole sel kujul kombeks tähistada üheski teises Euroopa riigis, peale kahe Soome lahe äärse. Olen kuulnud, et taolisi ettevõtmisi korraldatakse vaid mõnes Ladina-Ameerika banaanivabariigis. Seega oleme igati "tegijad" ja kui tõtt tunnistada, sarnanevad meie elu ja valitsejate kombed üha enam mõne banaanivabariigi elu-oluga…

Presidendid kutsuvad šampuse ja kaaviariga kostitades kokku riigi ladviku: poliitikud, spekulantidest "ärimehed", arvamusliidrid, oma isiklikud sõbrad või presidendiproua sõbrannad ja näpuotsaga ka lihtrahvast, tõestamaks, et "partei ja rahvas on ühtsed" ("partija i narod jedinõ"). Eestis võimu juurde kinnistunud süsteem koosneb perverssest ekskommunistide ja saamameeste-politikaanide maksumaksja turjal parasiteerijate kambast, kelle eesmärgiks on välismaistele valitsejatele maha müüa terve meie isade maa ning kelle võimu ükski eetiline ja piisava mõtlemisvõimega kodanik ei suuda vaikides taluda. Nagu endiste vabadusvõitlejate mõnitusena, kubisevad vastuvõtud endistest kommunistidest ja koguni KGB-lastest.*

              

   

    "Kuhu sa sant trügid ! Meie valitsuspoliitikud võtavad seal vastu riiklike otsuseid."

Lihtkodanikud aga kogunevad igal 24. veebruari õhtupoolikul televiisori ette arvustama "rikaste ja ilusate" abikaasade või elukaaslaste kallihinnalisi tualette, mille mõne maksumusega saab lasterikas pere end ära elatada 5-6 kuud. Järgmistel päevadel arvustavad nähtud tualette seltskonnaajalehed ja -ajakirjad. Tsirkust kui palju! Ütleb ju vana roomlaste vanasõnagi: rahvas vajab tsirkust ja leiba! Tsirkust saab "äriprojektis" Eesti vabariik tõesti küllaga, hakkab juba küllgi saama! Kuid leivaga on asjad viimasel ajal kehvad. Oi, kui kehvad!...

Meie veebilehel on küllaldaselt ilmunud kirjutisi, mis kajastavad meie nomenklatuuri ignorantsust ja arrogantsi rahvast majanduskriisi ja kinnisvaramulli lõhkemise tõttu tabanud hädade suhtes, mistõttu ei hakka paljukirjutatud teemal veelkord oma arvutit ekspluateerima. Kuigi oleks ju oodanud, et Kadriorus pesitseval suurelisel isandal on ehk veidikene empaatiavõimet või on seda vähemalt mõnel nõunikul. Eksisin. Judofiilist president Toomas Hendrik Ilves otsustas ka praegusel ajal lihtkodanikele demonstreerida, et äriprojektiks muudetud Eesti ladvikul (kes ise end vist ikka veel eliidiks peab) ei ole mingit muret maad tabanud majandus-, eetika- ja sotsiaalse kriisiga. Sest kriisidega tekitatud hädad isiklikult neid ei puuduta, riigikogu ja valitsus on senini seadusloome kaudu hoolt kandnud, et süsteemipoliitikud ja neid toetavad välis- ja kodumaised rikkurid ei peaks omal nahal mingeid raskusi tundma, sest maksukoorem on lükatud vähemkindlustatute õlule. Võimuparteidele allutatud meedia on ennastsalgavalt valede, mahavaikimise ja pooltõdedega hoolt kandnud, et vähese mõtlemisvõimega ja orjameelne lumpen vaataks asjadele "nii nagu vaja" ja hoiduks igasugusest vastalisest mõtteviisist. Kui lugeda õukonnameediat või vaadata valitsuskartellile alluvate telejaamade saateid, siis tõesti - nagu mingit kriisi polekski! On vaid mõningad raskused, kui parafraseerida omaaegse kommunistliku parteiladviku ütlust. Kohe-kohe tuleb imevits euro ja Eestis läheb elu nagu ludin ja jälle võib haugimälulist ja olematu mõtlemisvõimega "uhket ja hääd" eestlaskonda hakata lollitama juttudega viie rikkama riigi hulka saamisest.

        
    

     "Kuidas siis pankurihärral äri läheb?" - "Tack, bra! Teil on Eestis tore leplik rahvas ja vastutulelikud poliitikud."

Ma ei olegi ainuke, kellele tundub praegune olukord olevat üllatavalt sarnane nõukogude impeeriumi olukorraga 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses, kus kommunistlik ladvik ei tahtnud endale aru anda, mis riigis tegelikult toimub. Kui hinnata presidendi viimase aja kõnesid või kivinäoga peaministri elukaugeid ja rahvast solvavaid väljaütelmisi, siis tundubki, et meie olukorra kohta võib paika pidada iseloomustus: nagu Breznevi aegne NSV Liit! Nagu ei ulatukski Eesti tegelik tööpuudus juba üle 20 protsendi; nagu ei olekski meil 90 000 kodanikku ilma meditsiinilise kindlustuseta; nagu ei olekski meil ligi 20 protsendil koolis käijatest lastest koolilõuna ainuke enam-vähem normaalne söögikord päevas; nagu polekski eestlaste arv kodumaal vähenenud 830 tuhandeni ja ei lahkuks kodumaalt välismaale väärikamat elu otsima iga päev kümneid kodanikke ja perekondi; nagu polekski Eesti Euroopas teisel kohal majandusliku ebavõrdsuse poolest; nagu ei kuuluksi 70 protsenti eesti ettevõtetest välismaalastele; nagu polekski 150 tuhat perekonda pangaorjad, kellest 6000 leibkonda on oma eluasemetest kuuse alla aetud; nagu polekski Eesti välismaiste spekulantide ja kodumaiste saamameeste äriprojektiks tehtud jne, jne. Seega on 24. veebruaril korraldatav Vabariigi Presidendi suurutsev vastuvõtt poliitilisele ja majandusladvikule sisuliselt pidu katku ajal ja demonstreerib ühtlasi meie valitsejate sülitamist oma alamate õiglustunde peale.

Muidugi ei ole ma nii naiivne arvamaks, et minu kirjutis võiks kuidagi Kadrioru või Toompea seltskonda mõjutada. Sellele kambale, kellel on ammu meelest läinud sellised mõisted nagu väärikus, ausus, moraal, ligimisearmastus või elementaarne korralikkus, ei ole mõtet midagi seletada – see oleks jutt kurtidele kõrvadele. Ei mõjuta ka teised sarnase sisuga ajakirjanduses avaldatavad arvamuslood. Mõjutada võib ainult peole tõttava suurutseva seltskonna kohtumine silmast silma rahulolematute, ikka veel oma riigist midagi hoolivate kodanikega. Vähemalt tuleb nomenklatuuril ära kuulata, mis patriootidel-rahvuslastel neile öelda on. Kohtumiseni Vanamuise teatrimaja ees!

______

* Et keegi mind laimajaks ei peaks, siis kinnitan vastavate tõendite olemasolul, et arvamusliidriks tituleeritud Postimees-grupi juht Mart Kadastik tegi 1980-ndate lõpus tihedat koostööd KGB-ga, sama võin kinnitada presidendi nõuniku Toomas Sildami kohta. – Autor.

________________________


Vilja Kiisler Ekspress.ee-s:

Eesti Vabariik - hambutu suuga kidur äbarik...

Töötus, vaesus ja vilets tervis on tänase Eesti kolm kõige suuremat muret, ent valitsus näeb suurima eesmärgina eurot, mis vaesust esialgu pigem suurendab, töökohti see iseenesest ei loo ja tervist kindlasti ei paranda, leiab Vilja Kiisler.

Kui laulva revolutsiooni päevil olid eestlased valmis terendava vabaduse nimel kas või kartulikoori sööma, ei teadnud nad veel, et seda kord tõesti teha tuleb. Nüüd on säärane aeg käes ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Ent mis on see, mille nimel nüüd pingutada, uskuda ja loota?

Euro, vastab Ansipi valitsus – ehkki nii palju julgust peaministril ei ole, et lubada eesmärgi täitmatajäämise korral tagasi astuda. On siis euro tõepoolest Eesti riigi taassünni või vabakssaanud riigi NATO ja euroliiduga ühinemisega võrreldav „suur eesmärk“? Kindlasti mitte, seda enam, et Kreeka hoiatavale näitele on täiendust pakkumas Portugal, Hispaania ja Itaalia. Saab meil enam üldse olla tõeliselt suurt sihti? Ikka saab, kuigi võib-olla ei kõla see nii uhkelt kui kunagine soov elada taas omas riigis. Eesti riigi ainus tõsiseltvõetav pikaajaline eesmärk saab olla püsimajäämine.

            
                "Vaata Atsikene, see on meie eliit, kes seal pidutseb. Nemad peavad hästi
                sööma ja jooma, et Eesti elu eest  muretseda."

Taastatud Eesti riik saab peagi sama vanaks kui too esimene, millel oli antud maailmakaardil püsida napp paarkümmend aastat – kaduvväike aeg maailmaajaloos, ülimalt oluline aga eestlaste eneseteadvusele. Täna ei teadvusta me endale kuigi sageli seda imet, et nii pisikesel rahval, mis elutseb Euroopa ääremaal Vene karu kaisus, on päris oma riik. Selle asemel kirume valitsust ja riigikogu, ja meil on ikka õigus, sest asjad ongi ju halvasti. Oleme hakanud unustama, et veel üsna lähedases minevikus olid nad veel palju halvemini.

Loe edasi

_______________________________

Veebilehe www.ersp.ee toimetus:

Ajakirjanik Virkko Lepassalu vapustav paljastus:
“Eesti Panga “kadunud” 10 miljonist dollarist kulus osa Itaalia tänase peaministri Silvio Berlusconi partei ülesehitamiseks!”

Virkko Lepassalu sulest on ilmunud mitu paljastusraamatut, kus juttu nii Järva praosti Harald Meri mõrva tagamaadest, KGB-sidemetega presidendist Lennart “Nikolajev” Merist kui ka praeguse Euroopa Komisjoni liikme Siim Kallase valgustkartvast ja kriminaalsest afäärist. Nagu praegusele Eestile omane, vaikib valitsuskartelli meedia kõik taolised paljastusraamatud maha. 

Hiljaaegu andis vapper ajakirjanik meie juhtivat valitsuserakonda paljastava intervjuu ajalehele Pealinn, millest selgub, et 10 miljoni dollari “kadumisega” olid seotud peale kohalike juudiaferistide Abram Sheri ja Leonid Apananski ka otseselt juudiriigi ja Venemaa suure sõbra Itaalia peaministri Silvio Berlusconi sõber ja rahastaja Mario Bortelli. 
 

Silvio Berlusconi peab tänama Eesti maksumaksjat
kelle tahtmatul rahalisel toel ta sai Itaalia peaministriks
 

Muidugi pidi korduvalt korruptsioonijuhtumitega seotud olnud Berlusconi olema tänulik tollasele Eesti Panga juhile Kallasele. See tänu väljendub Virkko Lepassalu arvates Euroopa Komisjoni presidendi Barroso toetamises, kes omakorda toetab Kallast, kes omakorda toetab Berlusconit jne. Euroopa eliidi ringkäendus! Teadjamatele ei ole uudis, et korruptiivne ringkäendus valitseb samuti nagu Eestis, ka Brüsselis.

Normaalses ühiskonnas oleks Virkko Lepassalu 8. veebruaril ajalehele Pealinn antud intervjuu mõjunud tuumapommi lõhkemisega. Meil valitseb täielik vaikus, mis veelkord tõestab, et nn peavoolu meedia hoidub avaldamast materjale, mis võiksid kõigutada praegu võimulolevat neoliberaalset koalitsiooni. Väiksed sulid võllas, suured tõllas!

Loe edasi


_____________________________

Tiit Madisson, ERSP juhatuse liige, põhimõtteline antikommunist:

Desovetiseerimisest loobumine on viinud meie ühiskonna krahhi äärele ja eestluse elujõu hääbumisele.

 
Paljud vanad vastupanuvõitlejad ja Eesti taasiseseisvuse protsessis aktiivselt osalenud idealistidest patrioodid-rahvuslased süüdistavad meie praegustes hädades omaaegsete valitsejate kergekäelist loobumist ühiskonna desovetiseerimisest. Ilmselt ei olnud kommunistide kõrvale tõrjumisest loobumine kaugeltki mitte juhus, kaldun arvama, et Eesti areng läks varem väljatöötatud plaani järgi. Kes need plaani välja töötajad olid, võib analoogse Ungari näite varal aimata, kui lugeda Tõnu Kalveti kirjutist TMS-ist (loe siit).

1992.-1993. aastal, kui võimul oli esimene põhiseaduslik valitsus eesotsas Mart Laariga, oleks olnud võimalik seadusandlikult keelustada endiste kommunistide kandideerimine riigi elu juhtivatesse võimuorganitesse. Oleks tulnud “punaste” vastupanu maha suruda, mis tollal peale iseseisvumise ja valimistulemuste šokki ei olnudki eriti tugev ja asi seadusandlikult (hiljem peaaegu heaks kombeks saanud) parlamentaarse teerullitaktikaga ära teha. Aastakümneid kommunistliku süsteemi vägivallategusid omal nahal tundnud eestlased selliste meetmete tarvitamist iseenesestmõistetavalt eeldasid ja ootasid, et võimule saanud Isamaa ja ERSP oma lubadused ka ellu viivad. Esmajoones ootasid seda aktiivselt vastupanuliikumises osalenud aatelised inimesed.*

Desovetiseerimise asemel valis Eestit valitseva koalitsiooni põhijõu Isamaa  juht Mart Laar ja tema erakonna tagatuba rahvuslust sümboliseeriva mulgi kuue asemel piltlikult juudisõbra pigimütsi, millest pikemalt olen teisal kirjutanud. Mistõttu esmavajadusliku desovetiseerimise asemel valiti riigi kursiks Milton Friedmani teooriale tuginev majanduspoliitika ning desovetiseerimise lootjad jäeti pika ninaga, andes neile piltliku hoobi tagumikku. Laarlaste poolt kohe peale võimulesaamist rahvusvahelise finantsladviku soovitusel käivitatud šokiteraapialik majanduspoliitika sünnitas sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. See neoliberaalne, ahnusele ülesehitatud majanduslik poliitika sünnitas tegijaiks hämara Viru ärika mentaliteediga ja kommunistliku tagapõhjaga “ärimehi”, kes tundsid uudses situatsioonis end nagu kalad vees. Aastaid Eesti taasiseseisvumise eest võitlevad rahvuslased vaatasid masendunult pealt riigis välgukiirusel edenevale mentaalsuse muutumisele, mida võimu juurde saanud “platsipuhastajad” aktiivselt tagant tõukasid.
 
        
 Desovetiseerimisest loobumise hind on see, et meie valitsust, kaitsepolitseid ja kaitseväge juhivad ekskommunistid, nagu ka neljast suuremast erakonnast kolme (KE, RE ja SDE). Mida on oodata sellises riigis endistel vabadusvõitlejatel - antikommunistidel?

Kiiresti hävitati rahvuslik maamajandus, mis oli sajandeid eestlusele elujõudu andev  eluvorm ja samas leiba andev tegevusala. Varsti läks välismaiste nõuandjate soovitusel ja tagantkiitmisel müüki eestlastele kuulunud maa, millele järgnesid riigi eksistentsiks vajalikud infrastruktuurid. Kehtestatud neoliberaalne süsteem hakkas paratamatult tootma majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, mida äralollitatud üldsusele serveeriti kui Eesti vapustavat edulugu ja Baltimaade tiigriks olemist. Tegelikult rikastus “eduloost” vaid ühiskonna jõukam, umbes 5 protsenti hõlmav osa ja kaarnaparvena kohale lennanud petturimentaliteediga välismaised preattonid ja haidarid. Rootsi pankureile sai Eestist tõeline marjamaa, sest Eesti valitsused nende kasumeid isegi ei maksustanud.
Loe edasi

   
 
________________________

Alfred Käärmanni austuseks: Salajane sõda Euroopa rahvuste vastu

(3. peatükk Lõuna-Eesti legendaarse ühekäelise metsavenna ja vabadusvõitleja Alfred Käärmanni raamatust „Sissitegevuse käsiraamat“)

Kui avalikus sõjas algas Surmavaenlase rünnak võimsa suurtükitulega, siis kaasaegses salajases sõjas käib see massiteabevahendite: ajakirjanduse, raadio, TV ja interneti abil. Külma sõja lõpetamine, Berliini müüri lõhkumine, demokraatia kehtestamine ja Malta salakokkulepped, mille kohaselt kommunistlikke kurjategijaid ei karistata, andsid rahvusvahelisele kommunismile võimaluse vallutada maailm demokraatlikul teel. Kõikmõeldavad vahendid on praegu käiku lastud selleks, et hävitada Euroopa rahvuste kaitsetahe.

KUIDAS SEDA TEHAKSE?

Ajakirjandus halvustab lakkamatult kõike rahvuslikku: rahvusterviklust, isamaalist kasvatust, Kaitseväge, relvakandmist ja kaitsetahet, nimetades seda „natsismiks“ ja „fašismiks“!!

Samal ajal kogu Euroopa „avalikud-õiguslikud“ telejaamad levitavad oma saadetes vägivalda. Näitlik peksmine, piinamine, jälitamine, tapmine, plahvatused, purustused, tuli ja laibad kujundavad noorte arusaamist elust. 

Seks, porno, reetmine, truudusetus, alatus ja rahahimu ülistamine, kujundavad inimese, kellele ei ole midagi püha. Kõrvale meeldiva muusika ja laulu asemel tuleb raadiost kolkimine ja laulu asemel mõne lause lõputu kordamine, TV-s lisaks veel keha väänlemine, metallplärin ja tulesähvatused! Aegade kestel armsaks saanud laulude sõnu ja viisi muudetakse, saatemuusika asemele lisatakse „eurokolkimine“. Ja kõige selle vaimse laostamise peab rahvas kinni maksma! 

Rahvus koosneb perekondadest. Surmavaenlase eesmärk on lõhkuda perekonnad. Siis ei tule enam isiksusi, kes rahvust juhivad. Selle asemel jääb nimetu, ajaloolise mäluta orjakari. 

Õpilaste omavaheline vägivald ja õpetajatele vastuhakkamine on telesaadete tulemus. „Ära löö last“ tulemus on, et laps kasvatab ja peksab oma vanemaid. Meelemürkide tarvitamine on vanemate süü, kes annavad lastele liialt taskuraha ja lubavad lastel vabalt ringi hulkuda, teadmata, kellega.

Seadusetegijad on kinni makstud kogu Euroopas. Põlisrahvas on teadlikult jäetud kaitseta, mõrvaritele on elu kindlustatud, ohvritele ei ole.

Surmavaenlase poolt kinni makstud „näljaprohvetid“ kuulutavad häbitult, et põllumajandus ei tasu ära. Kõik möödunud sõdade raskused elati üle tänu põllumajandusele. Kolhoosnikud Eestis ja küüditatud Siberis jäid ellu tänu oma aiamaale ja lehmale.

Allikas: Sissitegevuse käsiraamat

___________________
 

Mait Rauna artikkel Delfis 02.02.2010:

Tartu rahu ei kehti, aga ise okupeerime

Eesti on korraga mitme suurjõu, eriti Euroopa, USA ja Venemaa huvisfääri objekt, mitte rahvusvahelise suhtluse subjekt. Eriti paljastub see just 2. veebruaril, millal on Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu eestvõttel aastast aastasse miitinguga tähistatud Tartu rahu aastapäeva. 

Seoses Tartu rahu 90. aastapäevaga ilmuvad Tartusse pidutsema ka needsamad Toompea võimud, kes sõlmisid Paet-Putini pakti, millega püüdsid kinkida Venemaale meie esivanemate verega võidetud Petserimaa alad, setode põlised elupaigad. Nüüd püüavad nad ehtida end Tartu rahu viigilehega.
 
2. veebruaril avavad Toompea haldusvõimu juht Andrus Ansip, parlamendi esimees Ene Ergma ja nende kaaslased Tartu rahu toa, seejärel Eesti-Vene läbirääkimiste juhi Jaan Poska mälestustahvli, käivad ka Jaani kirikus jumalateenistusel, mis kõik justkui peaks sümboliseerima Eesti seisukohta, et okupeerimine ei ole sobiv teguviis. Kuid mis toimub tegelikult?
 
Toompea poliitika kahepalgelisust arvestades ei mainita neil sündmustel peetavates kõnedes poole sõnagagi Paet-Putini pakti reelikkust ega näiteks sedagi, et osaliselt okupeeritud Eesti väekontingent osaleb Iraagi ja Afganistani okupeerimises.
 
Mis seost on neil kahel sündmusel? Kaugetest Aasia riikidest on partisanide tabamuste tagajärjel toodud laibakottides Eestisse juba hulk mehi, rääkimata sandistatutest, keda maksumaksja rahast elu lõpuni üleval peetakse. Setode inimesteks pidamine ja aitamine oleks hoopis õiglasem tegu kui Aasia vanade kultuuripiirkondade purustamine.
 
Setomaa tagasisaamist ehk siis Tartu rahu tõelist taaskehstestamist ei ole aga isegi üritatud. Toompea poolt kostab ainult tühjade tünnide kõminat.
 
Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu käitub teisiti, lähtudes oma tegevuses Eesti rahvuslikest huvidest. Meie peame vajalikuks rahvusliku maailmavaate aussetõstmist ühiskonnas ja eesti rahva jätkusuutlikkust tulevikus. Meie tugineme järjepidevusele 1918-1940 Eesti Vabariigiga. Elagu Tartu rahu, elagu iseseisev Eesti!
 
________________________
 
Tiit Madisson:

Kuidas kaitsepolitsei tahtmatult oma „koputajad” paljastas!

Eesti Ekspressi „natsipidude” loo tagamaadest

Eesti Ekspressis ilmus 21. jaanuaril kirjutis, mis rääkis riigikaitsjate osalemisest Eesti „esinatsi” Risto Teinoneni korraldatud „natsipidudel” 2006.-2007. aastal. Skandaali taotleva loo autoriks oli Tarmo Vahter, kahel korral juudi meediakontserni Bonnieri preemiaga autasustatud kauaaegne Ekspressi ajakirjanik. Lehe ilmumispäeva õhtul käsitles sama teemat TV3 saates iseloomulikult lahmivas ja mõnitavas toonis Mihkel Raud, tuntud eesti hävituspataljonlase ja „punakirjaniku” pojapoeg. Samas andis Raud oma esinemise tooniga kujukalt edasi süsteemiajakirjanduse suhtumise („musta pori näkku!”) põhiseaduses sätestatud õigustesse ja vabadustesse.
 
Kui viletsavõitu majandusseisus Eesti Ekspress taotles oma looga skandaali ja suuremat läbimüüki, siis vähemalt skandaali see lugu tekitas (läbimüügi numbreid teab paremini EE raamatupidaja), sest ajalehe artiklit refereeriti nt ka Venemaa (kapo poolt korduvalt Eesti-vastaseks, FSB mõjualuseks nimetatud) veebiportaalis regnum.ru. Seal olev informatsioon Eesti natsimeelsusest rändas omakorda teistesse Venemaa infokanalitesse.

On välja tuldud oletusega, et Kaitsepolitsei Ametist lekkisid nende tunnistajate nimed, kes on riigikaitsesfääris töötanud. Peale riigikaitsjate kuulus ajalehes avalikustamisele ka keskerakondlasest ettevõtja, kes on rahvusradikaalseks nimetatud Nõmme Raadio omanik, kuid kellel riigikaitsega paraku mingit seost pole. Kaitsepolitsei tegi veel samal päeval avalduse, kus eitas oma osalust Ekspressi looga, hurjutades ajakirjanikku, kuna see oma loos ei nimetanud ära, et materjal saadi sellise kohtuasja dokumentide hulgast, mille menetlus oli lõppenud. Teatavasti lubatakse lõpetatud kohtuasjade materjalidele ligi ka asjast huvitatuid. Teisisõnu on need dokumendid igaühele kättesaadavad, mistõttu kaitsepolitsei lekkimist ei olnud, nagu püüab ühiskonada veenda asjakohane organ.

Kuna selle kirjutise autor on samuti Tarmo Vahteri loo allikaks olnud dokumentidega tuttav, siis tahaks nimetatud asjal peatuda pikemalt, et loosse mingit selgust tuua. Kuidas ikkagi sattusid fiaskoga lõppenud uurimise dokumendid sootuks teise kohtuasja materjalide hulka? Kohtuasi puudutas nimelt Risto Teinoneni kaebust Kaitsepolitsei Ameti vastu. Teinonen süüdistas kapot solvamistes, mis sisaldusid kaitsepolitsei 2008.a. aastaraamatu ebaadekvaatses tekstis. Üldsusele mõeldud üllitises valas kapo välja sapi „natsiaktivistile”, kuna tema vastu algatatud uurimine jooksis liiva, sest paraku kehtib meil ikka veel Eesti põhiseadus, mis muuhulgas garanteerib ka poliitilise meelsuse vabaduse. Mistõttu ei saanud Teinoneni kottimist oma aastaraamatus põhiseaduslikku korda kaitsma pidava organi väljapaistva töösaavutusena kirjeldada. Seetõttu tuli piirduda vaid lapsiku sõimu ja solvangutega.
 
Haldusasja dokumentide hulka võeti kapot esindava advokaadi poolt millegipärast kriminaalasja ülekuulamis- ja pealtkuulamiste lindistuste väljakirjutised. Kuna nendel dokumentidel mainitud kohtuasjaga polnud mingit seost, võib kindlalt väita, et Kaitsepolitsei Amet andis need oma juriidilise esindaja Leon Glikmani advokaadibüroo kasutusse* ajakirjandusse lekitamise eesmärgil – ilma et keegi otseselt kapot lekitamises saaks süüdistada!
 
Hetkel on vastuseta teine küsimus: kas ajakirjanik Vahter täitis kapo tellimust? (Mitte ühegi loogilise seletusega ei oska põhjendada, miks mitu aastat vana lugu üles soendati?) Vaadelgem tema kirjutises avaldatud nimesid, kellest mitmed on tõesti ühel või teisel määral praegusel ajal Eesti riigikaitsmisega hõivatud, kes kaitseväe struktuurides, kes Kaitseliidus. Asjaga paremini kursis olevad teavad fakti, et enamus äramärgituist ei olnud riigikaitsega sellal seotud, mil nad „natsipidudel” käisid. Kõik leheloos äranimetatud polnud isegi käinud – ju pälvisid kapo viha mingi muu teo eest, mistõttu tuli neile natsisilt külge lüüa!

Mis oli ikkagi tõeline põhjus, mis sundis Ekspressi pro kapot 3-4 aasta taguseid sündmusi „üles kloppima”? Need, kes kursis meie poliitilise politsei töömeetoditega, teavad, et kapo tegeleb ka „vale ideoloogia” omaksvõtnute jälitamisega ja nende „õigele teele” juhtimisega. Tihtipeale tehakse seda igat sorti mõjutustega: nt tööandaja informeerimisega, üliõpilastest eksinuid ähvardatakse õpingute nurjaajamisega, kasutatakse vanemate mõjutamist jne, jne. Kuna ajalehes avaldatud isikud ilmselt keeldusid meelsuspolitseiga suhtlemast või ei allunud mõjutamisele, siis pandigi nende nimed „avalikuks hukkamiseks” ajalehte üles – kuulutades ühtlasi, et sel moel sildistatud on ühtlasi ilma jäetud igasugusest võimalusest end kuidagi kaitsta, sest natsitähtpäevade tähistamisega on nad end „sisuliselt teinud Saksa natsionaalsotsialistidele omistatud juudimõrvade kaassüüdlasteks”!
 

 
Mitmed fotol kujutatud riigikaitsjaist ei sattunud Eesti Ekspressi kirjatükki 

Paraku on Ekspressi allikaks olnud dokumendiga tutvunul teada valik, millise Tarmo Vahter tegi pidudel osalenutest. Sest ajakirjaniku käsutuses oli suurem hulk nimesid, kellest mitmed kaitsestruktuuride liikmeina osalesid pidudel, kuid ei leidnud millegipärast leheloos äramärkimist. Üks nimekirjas olnud, kuid kirjatükis äramärkimata riigikaitsesfääris palgalisel tööl olnud isikutest kohtub enda sõnutsi regulaarselt kaitsepolitsei ametnikega. Teine varjujäänu juhib üht rahvuslikku organisatsiooni, kuid seda juhtides toimib viimasel aastal pidevalt kaitsepolitsei peakorterist saadud „soovituste” ja „suunitluste” alusel. Kuigi mees on rahvuslikus liikumises tuntud ja „natsipidudel” paaril korral osales, ei pidanud kapo vajalikuks tema kodu isegi läbi otsida. Kolmas äramärkimisest pääsenud noormees on samuti riigikaitsesfääriga seotud. Osales aktiivselt Wannsee konverentsi tähistaval üritusel, kuid hiljem on kaevanud teiste nimetatud üritusel osalenute peale, mistõttu ilmselt end rehabiliteeris meelsuspolitsei ees. Neljas lehtesattumisest pääsenu on samuti riigikaitsesfääris tööl, samas koguni üks esimese „natsipeo” organisaatoreid, samuti MTÜ Uus Euroopa üks asutajatest, seotud levitatud „natsiraamatute” toimetamisega. Paraku ei otsitud tema kodu seoses Teinoneni vastu algatatud menetlusega isegi läbi, samuti ei kuulatud ametlikult üle!
 
Hoopis omaette „grupi“ moodustab mees, kes oli sõjaväest aastaid enne üritusi kinga saanud. Kapo oskab pilti segada – ja seda EE loo puhul ka Tarmo Vahter. Nimelt selle mehe nimi oli võib-olla just eksitamise eesmärgil artiklis mainitud, siin olgu ta nimeks näiteks „P“. Veidi tema tegevusest. Valitsuses või selle siseringis oli fabriteeritud kriminaalasja algatamises Teinoneni vastu otsustatud tõenäoliselt 2006. aasta lõpus. Kapole oleks olnud suureks pettumuseks, kui 20. jaanuaril 2007. Wannsee tähistamist poleks toimunud. Teinonen läksi jaanuari alguses välismaale ja aega korraldamiseks ei tundunud kellelgi olevat. Nii võttiski P Teinoneniga ühendust ja pakkus abi. Tema võiks ürituse kutsed postitada ja nii lükkusid korraldamise kiired edasi. P oli see, kes EE artikli alguses toodud vestluses Teinoneni püüdis holokausti-teemal provotseerida. Vestlus oli lindistatud peo ajal ja võimalik sai see olla ainult nii, et selle lindistajaks oli just P. Kolm päeva enne üritust oli menetlust alustatud ja kapo vajas seda. Nii olidki Rüütli tn turvakaamerad valmis (on juhtunud, et pärast vandaalitsemist ei ole Rüütli tn ettevõtjad turvakaamerate infot saanud – aga sel korral kapo muidugi sai). Ühtlasi korraldas kapo restorani ees paari muulase poolt intsidendi, mis oleks võinud kohtu alla viia ühe peolise ning anda kapole võimaluse koheseks sekkumiseks. Kuid peolised said provokatsioonist kiiresti jagu. Edasi esineb P EE loos arutelul, mille käigus vesteldi laagrikooli korraldamises. Kas seal, viie mehe arutelul, on toimunud lindistus. P oli ülekuulatutest see, kes suutis ürituste kaupa loetleda peaaegu kõigi osalejate nimed – ja tegi seda. Artiklis mainitud kõne autori nime ütles välja just tema. Ühtlasi rääkis ta ülekuulamisel asjasse täisti mittepuutuva isiku abieluvälistest suhetest. Tänapäeval viibib P välismaal. Kapot tal põhjust karta ei ole. Äkki mõningaid teisi oleks?

Kuidas suutis Ekspressi kirjatüki autor Tarmo Vahter „juhuslikult leitud” dokumentides äratoodud isikutel teha vahet, keda oma artiklis ära märkida ja kelle nime mitte avaldada? Riigikaitsega olid seotud nii ühed kui teised. Ilmselt oskas keegi nõu anda? Küsides võimalust juurdepääsuks nimetatud dokumentidele, alustab Ekspressi ajakirjanik oma elektronkirja kapo pressiesindajale Andres Kaharile familiaarselt: „Tere Andres!”...

Bonnieri preemia laureaati ajakirjanik Tarmo Vahterit õnnitleks teeneka organite tellimustööde veteranilt Mart Kadastikult alias Jaak Kaljolt teatepulga ülevõtmise puhul! Ilusat holokaustipäeva!

27. jaanuar 2010

-----
* Kuna kaitsepolitseis ei olnud palgal ühtki kompetentset juristi, kes suutnuks kohtus ametit esindada, palgati selleks 83 000 krooni eest Leon Glikmani advokaadibüroo. Paraku suutsid kapo ametnikud Risto Teinoneni advokaadi enne kohtu algust ära hirmutada ja kui see loobus „natsiaktivisti” esindamisest, oli Teinonen sunnitud hagist loobuma. Kaitsepolitsei seevastu taotles, et hageja maksaks kinni kapo poolt Glikmanile tasutud summa. Halduskohus ei pidanud Kaitsepolitsei Ameti taotlust põhjendatuks, kuna kaitsepolitsei oleks pidanud enda huvide esindamisega ise hakkama saama (vt täpsemalt: www.kaitsepolitsei.com). – Autor. 

______________________

 
Tiit Madisson, veebilehe ersp.ee toimetaja:
 
Repliik: kaitsepolitsei tilgub, nagu rikkis kraan!
 
Täna hommikul üllatas mind nädalalehe Eesti Ekspress online väljaanne uudisega, mille järgi viibisid 2006.-2007. aastal toimunud “natsipidudel” kaitseväega seotud isikud. Tavaliselt ma Ekspressi selle hinna ja sisu mittevastavuse tõttu ei osta (ka on seal liiga palju klantspaberil lehekülgi, mis pliidi all ei põle), kuid seekord tegin erandi – uudishimu! Leidsin paberkandjal olevast kirjatükist mõne isiku nimed, kes olevat Risto Teinoneni korraldavatel üritustel viibinud. Kuna neid pidusid on juba mitmel korral ajakirjanduse kaudu valgustatud ja sündmus(ed) ise kui nälginud lehma udar tühjaks pigistatud, siis küsiks: mis oli selle leheloo eesmärk? Kas taolistel kogunemistel tehti midagi riigivastast või taunimisväärset, et mõned nende kinnistel pidudel osalenud rahvusmeelsed kodanikud “ajakirjanduslikku häbiposti” löödi?
 
Tähelepanuväärne on kogu asja juures hoopis muu. Kaitsepolitsei oli andnud (müünud?) Eesti Ekspressile lõpetatud kriminaalasja dokumendid, konkreetselt Risto Teinoneni vastu algatatud uurimise ametlikud ülekuulamisprotokollid, mida Ekspress tsiteeris! Tuletan meelde, et 2007. aasta jaanuaris kapo poolt algatatud lapsemeelse süüdistuse järgi algatatud asi lõpetati pärast 22 kuud kestnud “marineerimist” süütõendite puudusel (täpsemalt: www.kaitsepolitsei.com).
 
Eesti kodanik Risto Teinonen elab juba pool aastat välismaal, milleks see järjekordne natsisümboolikaga tort ja varjutatud nägudega seltskond, kui “pidu läbi” - uurimine lõpetatud ja Teinonen süütuks tunnistatud? Kas Venemaa ajakirjanduse tarvis, et see saaks enne president Ilvese sovettide “võidupüha” Moskooviasse tähistamisele sõitmist  meelde tuletada, missugune karm natsiriik on Eesti? Või oodatakse suhete parandamise edukaks alguseks Eesti võimudelt rahvuslaste ehk “natside” vastaste meetmete karmistamist kui venelastele mõeldud võidupühakinki? Tegu ikkagi ju fašismi üle saavutatud võidu aastapäevaga! Ja mis oleks sobivam, kui seda võitu Moskvasse tähistama läinud riigipea saab raporteerida kohalike “fašistide” vastutusele võtmisest?
 
Seekord nüüd küll Teinoneni ei saa süüdistada “Eesti maine rikkumises”, nagu varasem stampsüüdistus kõlas. Pigem meie kuulsusrikast kaitsepolitseid, mis tilgub kui rikkis kraan! Kui just tegu mingi peenema mänguga pole, mida ma siiski meie kaitsepolitsei “spetsialistide” madala intellektuaalse taseme järgi otsustades vähetõenäoliseks pean. (Mistõttu võib vist eelmises lõigus olevad väiteid minu luuludeks pidada.) Ilmselt soovis kapo ametnik X väikese privaatäriga pisut raha teenida “mida naine ei tea”, kui dokumentide koopiad Ekspressi ajakirjanikule müüs. Äri on äri! Nagu “rahademokraatlikus” vabariigis on “heaks kombeks” saanud, ükski ametiisik mitte millegi eest ei vastuta…
 
22. jaanuar 2010




Meie netipoes on saadaval USA ja Euroopa sionistlikes ringkondades pahameeletormi esile kutsunud juudi haritlase Norman G. Finkelsteini paljastusraamat "Holokaustitööstus", varustatud Tiit Madissoni eessõnaga (vt "Kauplus").

______________________
 
 
Tiit Madisson:
 
Eesti rahvuse võib päästa vaid mentaliteedi muutus.

Käes on väärikate tegude aeg!
 
 
Ilmselt ükski mõtlev kaaskodanik ei vaidle mulle vastu, kui väidan, et tänast Eestit ei näri mitte ainult sügav majandus-, vaid ka valitsemiskriis. Sellelgi veebilehel on avaldatud piisavalt palju kirjutisi, mis neid kriise või nende põhjuseid kirjeldavad. Kirjutiste autorid ei ole kaugeltki vaid nomenklatuuri poolt põlatud ja sildistatud "äärmuslased", vaid paljud inimesed, kellele eesti rahva tulevik samuti nagu rahvuslastele-patriootidele korda läheb (vt "Kambakraatliku võimu kriis"). Allpool keskendukski ühele neist, valitsemiskriisile, et leida võimalusi, kuidas seda ületada.
 
Rahvaasemike kogu ehk parlament on oma ahnuse ja ignorantsusega ühiskonna allakäigu kujukaks mõõdupuuks. Milleks küll Toompeal asuvat kogu ja selle liikmeid pole ajakirjanduses nimetatud: "limukad", "mölakad", "küüniline mölakakari", "süüdimatud tropid", "kummitempel" jne. "101 dalmaatslast" kuulub vist lausa hellitusnimede hulka! Paraku on meie poliitikud muutunud niivõrd paksunahalisteks, et ajakirjanduses avaldatud arvamuslood ei lähe neile kõige vähematki korda, see on kui sääsepirin kõrva juures. Lehtedes on avaldatud palju arvamuslugusid, kus soovitatakse valitsemissüsteemi küll nii- või naamoodi reformida. Meiegi netilehel on avaldatud nõudmised riigikogule, kuidas valitsemist rahvale lähedasemaks teha. Sinna lisandub pidevalt ka toetajaid (vt "Anna oma allkiri!"). Kevadel kavatseb ERSP oma allkirjakampaaniaga linnade tänavaile tulla.
 
Kui isegi paarisaja rikkama Eesti inimese hulka kuuluv "rahajõmm" teeb ajalehes valitsemise reformimiseks vastava ettepaneku, siis see peaks toompealasi küll valvsaks tegema. Peaks, aga ei tee… Nii tekib paratamatult küsimus: kas poliitiline ladvik on tõesti kaotanud igasuguse reaalsus- ja ohutunde, on lootusetus ignorantsuse ja arrogantsuse unes? Kuigi nii see just võib tunduda, sest poliitiline nomenklatuur laseb seda oma tegude ja tegevusetusega ka paista, ei pea taoline arvamus minu arust paika. Miks? Selgitan. Poliitikute külmal kõhul on väga loogiline ja ratsionaalselt seletatav põhjus, mis on üllatavalt lihtne: poliitiline nomenklatuur ei tunneta OMA VÕIMULE reaalset ohtu, sest puudub ohtu kätkev ühiskondlik jõud. Mingid lehelood või allkirjade kogumised ei suuda poliitilist ladvikut enam aastaid kottida.
 
Asja konks seisneb selles, et üksikute arvamuste väljapakkujail puudub võimalus oma arvamusi kuidagiviisi poliitikuteni viia. Muidugi loevad "need seal Toompeal" lehtesid - aga, so what? Mõnikord Toompea saalist tehtavaid videokaadreid jälgides võib jäädagi mulje, et vähesed saalisolijad viidavad aega põhiliselt internetis lehti lugedes – seega täielikus teadmatuses meie kallid poliitikud kindlasti ei viibi, ilmselt vaatab enamus neist telekast ka õhtuseid uudiseid. Arvata võib koguni, et toompealased hoiavad ühiskonnas toimuval vägagi hoolikalt silma peal, vähemalt niipalju, kui ühiskondlikest protsessidest peavoolu meedia meid informeerib. Mõningane sellekohane informatsioon lubab järeldada, et mõni jälgib isegi alternatiivseid netiveebe, mida kirjutatakse-arvatakse süsteemivälistes kanalites toompealastest ja Eesti poliitikast üldse. Seega ei pea paika arvamus, nagu istuksid mäe otsas oma aega surnuks lihtsalt vastutustundetud rumalad ullikesed.
 
Põhjus, miks meie valitsejad ilmutavad lausa mõnitavat ignorantsust ja arrogantsust Eesti inimest puudutavate eluliste probleemide vastu, on lihtne. Sest seesama, Eesti inimestest koosnev kogum – ühiskond - on eelnevatel aastatel oskuslikult tasalülitatud erinevate ühiskonnagruppide vastandamise teel: maa- ja linnainimesed, noored pered ja "penskarid", eestlased ja "muulased". Selle vastandamisega on oskuslikult tegelenud meie õukonnameedia, muidugi valitsejate taganttõukamisel. Sildistatud ja ühiskonna äärealadele on tõrjutud võimureid potentsiaalselt ohustada võivad persoonid, sisendatud on hirmu poliitilise šantaaziga, kui näitlikult on ajakirjanduse kaudu risti löödud süsteemi kritiseerivaid teisitimõtlejaid jne. 
 
Korduvalt olen varem kirjutanud, et ühiskonnas on väärastunud elupõhised mõisted nagu väärikus ja ausus, mille aseaineks on saanud raha- ja edukusementaliteet, religioon on edukalt asendunud shopping-usuga ja rahvustunne kosmopolitismi ja paljukultuursusega ning igasugu vähemuste (nt homode) õiguste pealesurumisega. Mistõttu riigikogulased tõstavadki üleüldise allakäigu ja üha massilisemaks muutuva tööpuuduse taustal häbenemata endal ja teistel süsteemi võtmeisikuil palkasid; koostavad seaduseid, mis kitsendavad ühiskonna õigusi; müüvad igasuguse südametunnistuse piinata oma kodumaad; teenivad karistamatult võõraid jõudusid, saates Eesti sõdureid meist kaugel asuvaid riike okupeerima jne, jne. Sest imehästi teatakse, et Eestis puudub jõud, mis võiks nende amoraalset ja lausa kuritegelikku "pidu katku ajal" takistada.

                                     
              
 Valida pole kedagi: Valid Savisaare - saad petta, valid Laari - saad jälle petta! 
 
Selge on paljude vastavate näidete varal see, et võimutsev establishment ei soovi praegust, varasemate seadustega ettenägelikult kehtestatud valitsemissüsteemi muuta, sest see süsteem sobib NEILE ideaalselt, kuigi pärsib ühiskonna arengut ja hakkab karjuvalt vastu elementaarsele õiglustundele. Samas aga puuduvad ühiskonnas mehhanismid, mis sunniksid poliitikuid "end näoga rahva poole pöörama". Nii võivadki arvamuslugude kirjutajad vaid rahuldust tunda, et said hinge kripeldanud probleemi paberile panna ja mõne meediakanali kaudu rahva ette tuua, sest kõigil pole sedagi võimalust. Kuid kedagi ega midagi see kirjatükk või raadiolugu nagunii mõjutada ei suuda. Paremal juhul kogub internetis sadakond või paar kommentaari, mis jällegi kedagi ega midagi kahjuks ei mõjuta, võimaldades kirjutajal auru välja lasta, Delfil reklaamitulusid tõsta või lugejal-kommentaatoril süsteemi vastu tekkinud vimma ja viha välja elada.
 
Seetõttu valitsevadki meid sisuliselt erakondade tagatoad, kuhu kuulub väike ring nomenklatuurseid poliitikuid. Seesama kitsas ring "eliitpoliitikuid" saab Brüsselist või Washingtonist konkreetsed suunised, mille järgi ikka veel sõltumatuks riigiks (seda pärast EL põhiseaduse jõustumist?!) nimetatud moodustist valitsetakse ja kujundatakse selle välis- ja sisepoliitikat. Eesti rahva arvamust eiratakse seejuures üha enam. Tagatubadesse mittekuuluvad poliitikud, olles vabastatud igasugusest vastutusest, tõstavad riigikogu saalis süüdimatult kätt, õigemini vajutavad rohelisele või punasele nupule. Vahepeal mõnes küsimuses tekkivad debatid on vaid riigipiruka ümber kraakleva seltskonna väljaspoole suunatud müra, mis poliitilise liivakastimängude juurde vältimatu "närvikõdina" kuulub, kuid sisuliselt mitte midagi ei mõjuta. Elu missugune, pole vaja mõtelda ega arutleda! Võimalikke südametunnistuspiinu (kui mõnel need peaksid tekkima) aitab ületada kopsakas palk, mis ka majandussurutise ajal vaid tõuseb ja mille eest kõik parlamendierakonnad üksmeelselt võitlevad. Sest otsustamise töö olevat raske ja vastutusrikas, väidab tavapäraselt riigikogu esimees telekaamera ees. Nii lihtne kõik siinses "rahademokraatlikus" vabariigis ongi. Nii kestabki võimu võõrandumine takistamatult edasi.
 
Paraku on igal kepil kaks otsa, nii on ka selle valitsemise kepiga. Ei saa olla nii, et "uhket ja hääd" rahvast valitseb täielikest mölakatest koosnev süüdimatute poliitikute seltskond. Siin peab kahjuks täielikult paika ütlus: iga rahvas on väärt oma valitsejaid! Olgugi, et meie valitsemis- ja valimissüsteem on ohtlikult kaldu, on ometi keegi neid samu "limukaid" ja "küünilisi mölakaid" end valitsema valinud. Häda on ju tegelikult selles, et viimase viieteistkümne aastaga on ohtlikult suur osa meie rahvast pro kodanikkonnast (demokraatia tingimustes!), oma mentaliteedilt muutunud põhimõttelagedaks, tuimaks, ükskõikseks ja hirmunud orjakarjaks, mis on täielikult minetanud kodanikutunde ja väärikuse. Enamikul pole ilmselt arusaamistki olnud, mis see väärikus või kodanikutunne endast kätkeb. Vägisi hakkad uskuma, et 18. sajandil Eesti maarahva mentaalsust kirjeldanud baltisakslased ei pannudki väga puusse, kui kirjutasid, et "maarahvas on üks tuim ja rumal orjatõug". Ilmselt on meie 700 aasta vanused orjageenid ja 1940-ndail eliidi elimineerimise ja vastuhakkajate hävitamisega asetleidnud geneetiline katastroof saanud tänapäeval pärssivaks teguriks meie rahvuse edasikestmisele. Mistõttu me ei suuda end vääriliselt valitseda, endi hulgast aatelisi juhte valida, eelistades end esindama kiltri-kupja-aidamehe mentaliteediga orjahinged, kõlbeliselt väärastunud tüübid. 
 
Vabandagu mõtlemisvõimeline ja aateline vähemus, et nimetan asju ebaeestlaslikult õige nimega. Julgen nii kategooriline olla, sest süsteemivälise analüütikuna ei ole mõtet silmakirjatseda, sest mina ei ole kahjuks kaugeltki ainukene, kes viimasel 10 aastal on sellisele arvamusele tulnud. Nii mõtlevad paljud analüüsivõimelised inimesed, vähestel on aga julgust seda sildistamise hirmus avalikult välja ütelda. Muidugi võib õrnaks vabanduseks tuua kartellipoliitikuile allutatud meedia massiivse ajupesu või väite, et enamus igast rahvast on vähese mõtlemisvõimega, alludes vaid emotsioonidele ja on seega vastuvõtlik meedia ajupesule. Eestlaste kiirendatud eetilise hääbumise põhjuseks on kindlasti nõrk rahvustunne, mille üle Johannes Aavik korduvalt juba 1920-ndail kurtis, samuti vähene riigirahvusena oleku kogemus, mistõttu on eestlased olnud lojaalsed igasugustele režiimidele. 
Taolised allakäiku kirjeldavad põhjused ei tee meie olukorda kübetki paremaks, sest tõsiselt peab mõtlema, kuidas rahvusena mõne põlve jooksul mitte täielikult hääbuda*, riikluse säilitamisest pole pärast Lissaboni leppe jõustumist kohane rääkidagi. Masendav on kogeda, et suutsime suhteliselt väikeste kadudega (välja arvatud II MS aastad ja sõjajärgne aeg) üle elada 50 okupatsiooniaastat, kuid 15 aastane demokraatlik neoliberaalne kapitalismiaeg kipub meid rahvusena murdma. 
 
Samas ei peaks aatelised ja väärikad, oma rahvuse säilimise pärast südant valutavad inimesed, käed rüpes istuma ja ootama, et olud iseenesest paraneksid. Ei nad parane, kui meie neid ei paranda! Ei maksa heituda, et meid on vaid käputäis. Eestis on varemgi (1917-1918, 1987-1989) väike marginaalne rahvuslaste grupp suutnud eesti rahva ajalugu positiivses suunas mõjutada, lükates käima protsesse, mis mõne aja pärast on saanud vääramatuks. Viimase poole aasta kogemustel võin väita, et meie read täienevad aateliste inimestega, kedllele on ümberringi valitsev põhimõttelagedus ja orjameelsus ära visanud. Kel on piisavalt julgust ja vaimsust, et amoraalsele ja karjuvalt rahvusevaenulikule, SUURE RAHA najal püsti seisvale süsteemile vastu hakata. Sest meil, süsteemivälistel rahvuslastel-patriootidel, kel isegi mingit õigust või õiglust pole "täielises vabariigis" loota, pole ka midagi kaotada… Võib-olla suudetakse meie – rahvuslaste – aktiivse tänavapoliitika varjus üles ehitada ausatest inimestest koosnev poliitiline erakond, et järgmistel kohaliku haldusorgani (riigikogu) valimistel oleks ka mõtlevail ja aatelistel kodanikel kellegi poolt oma hääl anda?
 
Me ei saa tegevusetult nurgas istuda ja käed rüpes pealt vaadata, kuidas riikluse hävitamisega hakkama saanud võõrvõimu käsilased asuvad võõraste, uue maailmakorra tegijate tahtel põrmu tallama ka lootust rahvusena püsima jääda. 2010. aasta saab väärikust hindavate patriootide uute Sinimägede kaitselahingute ajaks! Jõudu teile, kallid aatekaaslased!
 
-----------
 
* Kartellimeedia on kuritegelikult varjanud statistikabüroo poolt 10. jaanuaril 2010 väljatoodud fakti, et Eesti territooriumil elab vaid 830 tuhat eestlast. Taasiseseisvuse ajal on Eesti elanikkond vähenenud ca 130-150 tuhande rahvuskaaslase võrra. – Autor. 
 
__________________________

  
Tiit Madisson, kodulehe ersp.ee toimetaja:
 
“Miks rahvuslased on antisemiidid?”

Selgitus, miks rahvuslased võitlevad uue maailmakorra kehtestamise vastu
 
Pealkirjas äratoodud küsimus oli ühes minule tulnud elektronkirjas. Kuna küsijal oli selline mulje jäänud meie lehistu pildigaleriid vaadates, samas aga tundus end “tavaliseks eestlaseks” kutsuv inimene olema siiras, siis püüan siin avalikult vastata. Seda enam, et taoline eksimõtlemine, nagu rahvuslased olevat antisemiidid, näib iseloomustavat mõne teisegi “uhke ja hää” eestlase mõttemaailma.
 
 Meie kodulehe peamine eesmärk on eestlaste informeerimine ja harimine. Sellekohaseid kirjutisi on siinsel kodukal küllaga. Kuigi Matteuse järgi “õndsad on vaimust vaesed”, võimutsevad Eestis arrogantsed ja ahned limukamentaliteediga poliitikud just seetõttu, et enamik meie kodanikest on mitte ainult apaatsed ja osavõtmatud ümberringi toimuva suhtes, vaid ka masendavalt rumalad. Valitsustruu ajakirjanduse viisteist aastat kestnud ajupesul ja olulise informatsiooni varjamisel on kindlasti siin oma osa mängida olnud. Samas ei ole poliitiline rumalus mingi vabandus, sest praegusel internetiajastul on suuri võimalusi enese harimiseks. Võõrkeeli mittevaldavaile rahvuskaaslastele soovitaks nt eestikeelseid netilehti prison.planet.ee, syndikaat.ee, estland88.com või Nõmme Raadio kodukat aadressiga nommeraadio.ee. Viimastel aegadel on kõigi nimetatud saitide lugejaskond suurenenud, mis samas näitab, et enam ei rahulduta ühekülgse õukonnameedia pakutava informatsiooniga.
 
 Kuna rahvusluse ja antisemitismi teema puudutab ja huvitab paljusid, teen siinkohas avaliku selgituse, sest paljukasutatud mõiste “antisemitism” (mis on kosmopoliitide ja sionistide enim kasutatud silt rahvuslaste halvustamisel) vajab põhjalikumat lahtirääkimist. Muidugi ei kavatse teha üldistusi, mistõttu kirjutis avaldab puhtalt minu isiklikku arvamus ja on ühtlasi poliitiline seisukoht.
 
  Antisemiitide ehk juudivihkajaina sildistatakse tihtipeale demagoogiliselt neid rahvuslasi-patrioote, kellele läheb esmajoones korda oma rahvuse tulevik, kes ei juhindu oma poliitikas holokaustidest ja muudest propagandistlikest dogmadest. Loomulikult aktsepteerivad rahvuslased teiste rahvuste patrioote ja teiste rahvaste elulisi õigusi. Seda seni, kuni need ei kipu kallale oma rahvuse õigustele või lausa eksistentsile. Just teiste rahvaste õigusi maha surudes toimivad juudi rahvuslased-sionistid Palestiinas või hiinlased okupeeritud Tiibetis. Kahetsusväärselt peab märkima, et sionistid kipuvad oma põhimõtteid peale suruma paljudele euroopa rahvastele, kes taolistele surveabinõudele ei kuuletu, sellele riputatakse kaela antisemiidi häbistav märk.

 Ei pea vist pikalt selgitamagi, et rahvuslased reeglina vastanduvad multikulturismi kosmopoliitsust propageerivale ideoloogiale ja avaldavad vastupanu globaliseerumisele-mondealismile, mis tõukab tagant eri rahvuste ja rasside segunemist. Selsamal põhjusel olid eesti rahvuslased vastu Euroopa Liiduga liitumisele, kuna oli ette näha, et euroliidust saab ajapikku ilma riigipiirideta föderaalriik, kus alla miljonilist eesti rahvast ootab ees paratamatu lahustumine. Euroliitu propageerivate poliitikute jutt, et EL-st saab mingi kaitsevall Venemaa vastu, on viimastel aastatel osutunud täielikuks juraks, sest euroliit pigem propageerib allaheitlikkust, mitte ei kaitse Venemaa kallalekittumiste eest. Nüüdseks ongi aastatetagused hirmud täitumas: EL põhiseaduse (Lissaboni lepe) järgi on ühisriik moodustatud ja rahvuste ning rasside segunemisprotsessid on hoogsalt käima lükatud. Muidugi ei kirjuta sellest kõigest valitsuskartellile allutatud õukonnameedia, sest “rumal rahvas” ei pea teadma, mis moel “eliit” nendega manipuleerib! Ohumärk on seegi, et tänu suuresti meie oma valitsejate tegevusele on Eesti globaliseerumise tasemelt maailmas viie “edukama” riigi hulgas.
 
 Tegelikult on mõiste “antisemitism” sisutu, sest semiidi keelte hulka ei kuulu mitte ainult heebrea keel ja selle tänapäevastatud vaste ivriit, vaid nt ka araabia ja etioopia keel. Mis saab tõelistel rahvuslastel olla palestiina-araabia rahva vastu? Igal juhul on palestiinlastel juutidega võrdne õigus omada kodumaad ja oma riiki, sest ÜRO 1947. aasta otsuse järgi pidi Palestiinas jätkuma ruumi kahele riigile – Palestiina araabia riigile ja Iisraelile. Haritud lugeja teab, milline on seis Palestiina riigiga tänapäeval. Just ajaloolise ebaõigluse vastu – mitte mingist erilisest juudivihast tingituna - protestivadki paljud rahvuslased ning seetõttu on meie lehistulgi Palestiina vabadust ja Iisraeli boikoteerimist üleskutsuvad reklaamibännerid.


Palestiinlased on aastakümnetega kaotanud oma maa.
 
  Tunnistan siiralt, et minul isiklikult ei ole mitte midagi juutide kui rahvuse vastu. Nagu eestlaste ja ka teiste rahvaste hulgas, on ka juutide seas häid ja halbu inimesi. Gulagi aastatel tuli tihti kartsakongides istuda saatusekaaslastest juudi dissidentide Arkadi Tsurkovi ja Leonid Lubmaniga, kellest siiralt kui ustavatest võitluskaaslastest lugu pidasin. Austan eesti kultuuri maailmas tutvustanud juutidest eestimaalasi Arvo Pärti ja Eri Klasi, Tartu semiootika koolkonna loojat Juri Lotmanit, satiirikut-näitlejat Eino Baskinit. Viimast on mul au isiklikult tunda, kuna mitme Baskini teatri esilinastused toimusid vastuhakkamise mentaliteediga tuntukssaanud Lihula kultuurimajas. Suurima naudinguga püüan pühapäeviti kuulata Vikerraadiost David Vseviovi “Müstilise Venemaa” saateid ja mul oli võimalus professoriga isiklikult tutvuda (ei ütleks, et ta oleks mulle Holokausti-raamatu pärast kallale tulnud!). Lihula vallavanemana tegutsedes (valla territooriumil on Matsalu rahvuspark) oli mul hea klapp roheliste juutidega Toomas Trapido ja Aleks Lotmaniga, kellega koos Matsalu loodusfilmide festivali organiseerisime. Viimase poolt andsin viimastel riigikogu valimistel kogunisti oma hääle. Igati kiidan juudi kogukonna mõistvat suhtumist Lihula sambakriisi ajal, kui teenekas juudi-eesti haritlane Elhonen Saks kirjutas eestlaste Relva-SS-laste võitluse toetuseks avaldas kirjutise “Kesknädalas” (loe: Saks: Eestis elavad juudid on Eestile lojaalsed). Mul oli isiklik kirjavahetus eesti pearabi Shmuel Kotiga enne samba püstitamist, kui rabi väga mõistvalt mulle kirjutas, et Eesti ajalugu peaks rahvusvahelisel areenil tutvustama meie valitsus. Vähesed mäletavad, et Eesti Juudi Kogukond on tauninud Vene Juudi Kongressi ja Wiesenthali keskuse aktivisti Efraim Zuroffi Eesti-vastaseid rünnakuid. Loomulikult ei ole patrioodid-rahvuslased seda unustanud! Pean eesti juute igati tublideks Eesti kodanikeks ja taunin fakti, et Teise maailmasõja ajal Eesti territooriumil palju juute pelgalt rahvustunnustel surmati. Asjaolu, et väga paljud juudid võtsid NKVD või hävituspataljonide koosseisus osa eestlaste tapmisest, ei ole õigustuseks Eestile lojaalsete juutide tapmiseks. Süütute inimeste mõrvu ei saa kuidagi õigustada!
 
 Kui jutt juutidest, tuuakse kohe kõneks holokaust ja kuus miljonit tapetud juuti. Pean end selle temaatika asjatundjaks, kuna raamatu “Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale” (saadaval: estland88.com netipoes) kirjutamisel tudeerisin läbi hunniku selleteemalist kirjandust. Kindlalt on selge üks: Nürnbergis toimunud võitjate tribunal oli vaid kättemaks Saksamaale, et juleti vastu hakata rahajuutluse poliitikale ja holokausti väidetav toimumine oli selle kättemaksu kattevari. (Loe: Mark Weber: Nürnbergi protsess ja holokaust)

 Ei pelga väitmast, et teaduslike uurimuste järgi on dogmaks kuulutatud “ajalooline tõde” kuuest miljonist gaasitatud juudist (milles kahtlemist mõnes riigis koguni kuriteoks peetakse) savijalgadel elevant, mis seisab püsti vaid vanglakaristuse hirmu toel. On kahetsusväärne, et demokraatlikeks nimetatavates riikides ei kuulu juuditapu-teema arutluste ega teadusliku diskussiooni alla (loe: Valge: Madisson ja holokausti eitamine).
 
                    Koonduslaagrite vangide olukord oli ilma gaasitamisemüüditagi jube.
 
Ükski tõsine uurija pole eitanud massilist juudihukku Teise maailmasõja aegsetes Saksa koonduslaagrites ja karistussalkade poolt toimetatud massilist juutide mahalaskmist, võin seda loetu põhjal kinnitada. Paraku on teaduslikes uuringutes faktide najal tõestatud, et gaasikambreid (kus olevat ohvreid miljonite kaupa surmatud) kasutati vaid vangide riiete desinfitseerimiseks. Nagu kirjutab oma raamatus “Holokaustitööstus” juudi teadlane Norman Finkelstein, on holokausti-müüdi ekspluateerimine vajalik teiste rahvaste terroriseerimiseks ja juutide ülimuslikkuse rõhutamiseks.
  
 Palju on kirjutatud juutide kannatustest läbi sajandite. Viimase 2000 aasta jooksul, kui Jeruusalemma vallutamise järel 70.aastal (eriti aga pärast 137. aastat, kui uputati verre juutide ülestõus) pudenesid juudid laiali mööda mitmeid mandreid, oli juutide elu kodumaatuina kindlasti väga raske ja repressioonirikas. Juudiusulisi tabanud repressioonidel ja vintsutustel on paraku oma kindel ajalooline selgitus. Ajal, kui juudid jäid kindla kodumaata rahvaks, koostasid judaistlikud vaimulikud Moosese aegsest Toorast kommenteeritud väljaande Talmudi, mis esmakordselt sai kaante vahele 469. aastal. Talmud õigustab ja lausa ässitab “õigeusklikke” toime panema pettuseid, röövimisi ja mõrvu, sest goijd olid Talmudi järgi võrdsustatud loomadega.*
 
Paraku ei kiusatud juudiusulisi taga vaid sellepärast, et nad olid erinevat usku või lõid Jeruusalemma-päevil risti Jeesus Kristuse. Juute tabanud repressioonide põhjuseks oli viimastele omane kirg raha vastu, mida nimetatakse ahnuseks. Kuna paljud juudiusulised olid tegevad liigkasuvõtmisega, siis sattusid nad ebastabiilsetel aegadel (mässud-ülestõusud, keskaegsed ristisõjad) kättemaksuhimulise pööbli pogrommide ja tapatalgute ohvreiks. Üks kõige jubedamaid juudimõrvu, mida sionistid siiamaani ukrainlasi süüdistades meenutavad, toimus XVII sajandi keskpaigas Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal Ukrainas. Ülestõusu ajal aeti teibasse, uputati või põletati elusalt kümneid tuhandeid juute, kellest enamikul ei olnud mingit tegu talupoegade ekspluateerimisega.
 
Kuna keskaegsest Euroopast on kroonikate järgi teada palju juhtumeid juutide rituaalsetest toimingutest, mille läbiviimisel kasutati kristlike poisslaste verd (viimane taoline fakt, nn Beilise juhtum, on fikseeritud 1911. aastal Kiievis), siis sattusid talmudistlikud juudid taolise tegevuse eest mitmete Euroopa riikide valitsejate repressioonide (tuleriidale saatmine, terve kogukonna maalt väljaajamine) alla. Ka see juudi ajalooga seotud teema, nagu holokaust, ei kuulu lääneriikides arutlemise ega teaduslike diskussioonide alla, sest sionistlikud dogmaatikud on kuulutanud rituaalmõrvade toimumise laimuks, “mis aitab õigustada holokausti”.
 
  Ajalooline fakt on see, et kuna katoliku kirik keelas kuni 1745. aastani katoliiklastel tegeleda liigkasuvõtmisega, jäi see “häbiväärne” valdkond sajanditeks juutide tegevusalaks. Juutide leiutatud on nt pangandus, börs ja laenuintressid, mis arusaadavalt aitasid nupukaid juudiusulisi rikastuda. Juba XVIII sajandisse ulatub ülimõjuka ja piiritult rikka Rothschildide pangandusklanni esiletõus, kellega jõudumööda on proovinud konkureerida Warburgid, Kuhnid, Loebid, Guggenheimid, Shiffid, Oppenheimerid, Lehmanid ja teised Wall Streeti finantsjuudid. Rahanduslikku ja liigkasuvõtlikku (intressid) tegevust on jätkatud üha suurema eduga tänapäevani. Kuna tänases maailmas on põhiliseks võimutsemise hoovaks saanud raha, siis on üsna loomulik, et rahajuudid omavad suurt võimu ja ühiskondlikku mõju, mis võimaldab neil mõjutada paljude riikide poliitikat. Ühendriikide rahanduses said juudipankurid jämeda otsa enda kätte juba 1913. aastal kehtestatud Föderaalreservi seadusega. 1920. aastal ilmus autotööstur Henry Fordi teos “Rahvusvaheline juut”, kus ta teravas toonis kirjeldas rahajuutide tegevust Ameerikas (Loe: Fordi raamat inglise keeles)

 Pole mingi eriline saladus, et raske saatusega rahvana on juudid väga kokkuhoidvad ja passinaarsed, kes püüdnud oma rahalisi vahendeid osavalt kasutades maailma poliitikat oma suva järgi ümber kujundada. Tasuks vaid lugeda XX sajandi alguses avalikkuse ette tulnud “Siioni tarkade protokolle” (http://der-stuermer.org/indest.htm: Siioni tarkades protokollid), kui lugeja märkab, et tarkade juutide poolt XIX sajandi teisel poolel väljatöötatud juhised on tänapäevaks täide viidud – maailma poliitika ja majandus sarnaneb üllatavalt XIX sajandi Siioni tarkade poolt kirjapanduga. Usu veel, et tegu on pelgalt tsaari ohranka väljamõeldisega, mille autoreiks laimavalt juute peetakse!
 
 Ajalooline fakt on seegi, et bolševikest juudirevolutsionääride 1917. aasta Venemaa riigipöörde rahastajad olid suguvendadest Wall Streeti pankurid. Oma riigipööramisega ja tsaari tapmisega maksid juudid ühtlasi kätte tsaariaegsete kitsenduste eest, kui juudiusulistel oli paljudes Venemaa suurlinnades elamine keelatud. Ajaloolise tõe, et 90% bolševistlikest Puna-Venemaa valitsejatest olid juudid (http://der-stuermer.org/indest.htm: Venemaa hauakaevajed) väljaütlemine nt tänapäeva Saksamaal põrmustab nii poliitilise kui ka sõjaväelise karjääri. Põlvilisurutud ja propaganda mõjul peedistatud sakslastelt on võetud igasugune õigus ja võimalus juuditeemal midagi arvata, kui see arvamus ei ühti holokaustidogmaga. Juudiriik, mida Teise maailmasõja ajal ei eksisteerinud, jätkab tänase päevani Saksamaalt holokausti “valurahade” sissenõudmist.
 
Rahvuslikes ringkondades teatakse, et Euroopa Liidu eelkäija, Pan-Euroopa Liikumise peaideoloogilt ja asutajalt krahv Richard Coudenhove-Kalergilt pärineb 1925. aastast ilmunud teosest “Praktischer Idealismus” järgmine tsitaat: “Tulevikuinimene on segarassist. Praegused rassid vahetatakse välja negroidse euro-asiaatliku segu vastu, kus esineb hulgaliselt inimtüüpe… Juudid asuvad juhtpositsioonile, sest jumalik tahe on juutide kujul Euroopale kinkinud uue vaimselt kõrgel seisva aadelrassi.” Veelgi kurjakuulutavamalt rahvuste edasikestmisele mõjub juudilooži B´nai Brith kõrge “venna” Saul E. Joftesi tõdemus ajalehes “The Washington Observer” 15. detsembril 1969: “Enamik inimesi arvab, et sionistliku liikumise eesmärk on juudi emigrantidele kodumaa loomine Palestiinas. – Üldsegi mitte. Sionismi tõeline eesmärk on totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmine ühe ülemaailmse valitsuse kaudu.” Miks me siis imestame, et paljude maade rahvuslased on eeltoodutest ja väga paljudest teistest juutide ülemuslikkust tunnistavatest avaldustest väga häiritud ja on moodutamas ühisrinnet pealetungiva rahvusi assimileeriva sionistliku surmaohu vastu?
 
Üldteada on asjaolu, et USA juudipankurite ja sionistlike tegelaste mõju on tänapäeval hiigelsuur. (David Duke: Juutide mõju poliitikas) Keegi ei saa Ühendriikide presidendiks, kui puudub mõjuvõimsa juudilobi ja –pankurite toetus. Seetõttu mõjutavad juutidest neoliberaalid-sionistid jõuliselt maailma superriigi poliitikat, millest Ameerikas ei tehta mitte mingisugust saladust. Juudilobi survel toimus kallaletung Iraagile, sama juhtus pärast 11. septembri intsidenti (mille sepitsemises on põhjust süüdistada USA valitsusringkondi ja Iisraeli luureteenistust Mossad) Afganistaniga. Kuna USA seisab kindlalt Iisraeli kaitsel, pannes kõigile ÜRO peaassamblee juudiriiki taltsutavaile otsustele veto, seetõttu toimub Palestiinas juba kümneid aastaid konflikt, mis ohustab rahu terves maailmas.
 
Ameerika poliitikat järgivad omakorda Euroopa riikide valitsused, kes on siiski sunnitud arvestama ühiskondliku arvamusega. Paraku on Ida-Euroopa postkommunistlikud riigid täielikult Ameerika tuhvlialused. Eesti valitsejate aastatepikkune tegevus on allaheitliku lakeipoliitika musternäide, mis täielikult eirab võõrastele peremeestele meeldimise püüdluses Eesti rahvuslikke huve.
 
Masendav on meenutada, et juutide ees lömitamine algas juba esimese Mart Laari juhitud valitsuse ajal 1992.aasta lõpus. Siseministreeriumis töötamise ajal oli mul võimalus oma silmaga pealt näha, kuidas Simon Wiesenthali Keskuse aktivisti Efraim Zuroffi ees avanesid ministrite uksed, kui natsikütt käis nõudmas dokumente, mida KGB oli kogunud endise polpoli ametniku Islandi kodaniku Evald Miksoni kohta. Zuroff sai tänu Eesti valitsejate (Mart Laar, Lagle Parek, Kaido Kama) kaasabile vähese vaevaga vajaminevate dokumentide koopiad, et need esitada Mikson-Hannibalssoni asukohamaa võimudele väidetava juudimõrvari väljaandmiseks. Paraku oli Eestist kolm-neli korda väiksama elanike arvuga Islandil võimul selgrooga poliitikud ja jultunult käitunud Islandi riiki alandanud Zuroffile keelduti andmast sissesõiduviisat.
 
 Järgmine alandav seik on seotud 1990-ndate esimesel poolel toimunud Iisraeli relvatehinguga, kui aferistist Revalia panga põhjalaskja Leonid Apananski vahendusel sõlmiti relvatehing juudiriigi riikliku firmaga TAAS, mille sõlmimisel poliitikutest otsustajad ja vahendajad tubli, ca 1 miljoni dollarilise nutsu omavahel ära jagasid ja taskusse panid. Eesti riigi usaldusisik Apananski läks oma Iisraeli kodanikust kompanjoni Mihhail Bursteiniga 1,4 miljoni dollarilise vahendustasu jagamisel tülli ja käis mitu aastat Tel Avivi Jaffa ringkonna kohut. Asja koomilisena tunduv kurbloolisus seisnes järgmises: vähe sellest, et ostetud relvad olid 30-50% kõrgemad tollastest turuhindadest,  saatsid juudid koos muu relvastusega Eestisse ka suure koguse vanarauda. Selleks olid kasutamiskõlbmatud vanad nõukogude päritolu 23 mm õhutõrjekahurid SZU-23, mis olid Golani kõrgustikule 1967. aastal mahajäänud Süüria sõjatehnikast kokku komplekteeritud. Kuna asi tuli avalikuks, kuulutas TAAS, et 50 kahuri puhul oli tegu juudiriigi annetusega! Mõnda annetatud kahurit veeti 24.veebruari paraadil, rohkem neid riigikaitselistel eesmärkidel kasutatud pole, kuna see oleks sõjaväelaste arvamusel olnud eluohtlik. Tollast meie peaminister Mart Laari ja kaitseministrite Hain Rebase ning Indrek Kanniku vassimist ja üldsuse petmist on siiamaani tülgastav meenutada (pikemalt autori raamatus “Riigipööraja märkmik”, Tln, 1999, lk 33-42). Äramärkimist väärib samal ajavahemikul toimunud teine valgustkartev lugu juudifirmaga Koneston, mis tegeles vene päritolu relvade saatmisega kriisikolletesse. Sellelt firmalt ostis Eesti riik kõrgemalt turuhinnast hoone, kus praegu asub kaitsepolitsei peakorter Toompuiestee 3. Mart Laari korraldusel said vene juutidest Konestoni juhid autasuks neile soodsa tehingu eest “eriliste teenete eest” Eesti kodakondsuse (!).
 
Kõige skandaalsemaks võiks pidada teise Mart Laari võimuloleku ajal 1990-ndate lõpus asetleidnud ebaõnnestunud katset parseldada Eesti elektrijaamad vene juutide Ameerikas registreeritud riiulifirmale NRG Energy. Tollal püüdis elektrijaamade erastamist läbi suruda ka USA suursaadik Aldona Wos ja tollane välisminister Toomas H. Ilves. Õnneks oli üldrahvalik vastupanu, mis väljendus 168 tuhande protestiallkirja kogumises, tollastele valitsejaile argumendiks, mis kaalus üle finantsjuutide iha eestlaste arvel rikastuda. (Kasahstanis elektrijaamade erastamine “ameeriklastele” õnnestus: seal tõusis elektri hind peale erastamist kaks korda!) Ülaltoodud seigad tõestavad selgelt, et äsja vabaks saanud Eestis võimule saanud “isamaalised” poliitikud olid nupukad ja jagasid kiiresti ära, kelle ees kummargil olla ja kelle finantshuve teenida. Juutidele meeldimise tuhinas on eiratud eestlaste arvamusi ja üldtunnustatud põhimõtteid riiklikust iseseisvusest. Suure Juudisõbra tiitliga tuleks pärjata Mart Laari (tema on teisi limukaid pika puuga edastanud), kes oma valitsemise esimesest päevast on teinud kõik, et olla kõige truualandlikum finantsjuutide soovide ja käskude täitja. Mistõttu on pälvinud miljardär Milton Friedmani preemia “demokraatia edendamise eest”, mida ma ei väsi ega väsi rõhutamast.
 
Muidugi ei saa mööda minna skandaalsest sündmusest, mida tunneme Lihula monumendiröövina ja mis võeti Eesti valitsuse poolt ette otseselt USA sionistlike ringkondade survel ja Ühendriikide tollase suursaadiku, poola juudi Aldona Wosi eelneval “soovitusel” 2004. aasta septembris õhtupimeduses. Puhkenud kokkupõrge monumenti kaitsva Lihula elanikkonnaga sai samas ka respublikaan Juhan Partsi valitsuse allakäiguspiraali alguseks. Parts peab praegu nagu õige mees IRL-i poliitikuna majandusministri ametit, kuigi monumendirööv kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistati.
 
Kahjutundega peab nimetama, et alandav limutsemine juudiriigi ja sionistlike ringkondade ees kestab üha suurema hooga tänapäevani (Loe: Eesti ZOG). Eesti valitsus saatis hiljaaegu riigist veendumuste eest välja küll USA neonatsi Graig Cobbi, kuid Eesti patrioote massiliselt mõrvanud NKVD-lane Idel Jakobson suri oma surma 1997. aastal Tallinnas, ilma et võimud oleksid tema vanaduspõlve massimõrva süüdistusega segada tihanud. Sellise “ükskõiksusega” seoses tuleb tunnistada, et Jakobsoni allkiri seisis 1183 Eesti kodaniku süüdimõistva otsuse all, kellest 621 säilinud dokumentide järgi kõrge NKVD ohvitseri käsul 1940.-1942. aastal surma mõisteti.
          
       Ilma sionistlike organisatsioonidega limutsemata keegi USA presidendiks ei saa 

Kokkuvõtteks järgmist. Juudiideoloogide brzerzinskite, attalide, kissingeride, soroste jt nendetaoliste poolt väljatöötatud teooriate järgi ehitatakse üles MAAILMA UUT KORDA – uut totalitaarset-kiibistatud politseilikku turuühiskonda, kus otsustab vaid SUUR RAHA ja kus rahvustel ning rahvusriiklusel pole mitte mingisugust kohta. Kuna rahvuslased püüavad sellisete “õnneliku” maailmakorra vastu võidelda, siis sildistatakse vaba ühiskonna eest võitlejaid “antisemiitide”, “natside”, “äämuslaste” ja “rahvusradikaalidena”, kes sisuliselt on ühiskonna elust kõrvale tõrjutud ja kel pole Eesti “rahademokraatlikus” vabariigis loota ei õiglusele ega õigusele. (Loe: Avaliku Sõna Nõukogu otsus). Keda võib karistamatult sildistada, laimata ja politseilikult jälitada, kui vaja, siis igasuguseid seadusi eirates vangistada, nagu juhtus siinkirjutajaga 1996. aastal – samal ajal, kui massimõrvar Idel Jakobson nautis Eesti Vabariigi pealinnas personaalpensionärina vanaduspõlve.
 
Me saame vaid loota, et üha rohkem rahvuskaaslasi saab nägijaiks ja astub õilsasse võitlusesse rahvuse püsimajäämise eest ja suudame luua tegusad suhted mõttekaaslastega välismaal. Et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks meilt küsima: miks loovutasite 1991. aastal kättevõideldud omariikluse? Õnneks ei ole me oma võitluses üksi, sest samade probleemidega on rinnutsi kõik rahvuslikud organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas.
 
Kuna Eesti ladvik on end naha ja karvadega maha müünud MAAILMA UUE KORRA kehtestajate eesmärkide truualandlikule teenimisele (Loe: Maailma Uus Kord: selle kehtestajad ja nende käsutäitjad Eestis), siis teeme me kõik, et rahvuse huvid reetnud valitsuskartelli võimutsemist jõukohaste vahenditega paljastada, teavitades samal ajal kodanikke ja püüda viimastele selgitada, et tegu on rahvusriikluse reeturitega, kes ei vääri mitte mingisugust usaldust. Antisemitismi ehk juudivihaga ei ole meie pürgimustel mitte mingisugust pistmist. Meie, rahvuslased, kaitseme oma isamaad – ründajaiks on rahvusvaheline rahaeliit ja meie oma reetureist valitsejad!
 
Lootusrikkalt tõdeme, et üha rohkem eesti inimesi on nägijaks saamas ja ärkamas letargiast ning ükskõiksuse hukutavast unest - mõistmaks, kuhu maailma valitsemisele pretendeeriv väikesearvuline kosmopoliitne eliit ja viimasega koostööd tegevad sionistlikud raharingkonnad ning nende käske truualandlikult täitvad toompealased tahavad meid kõiki viia. Meiega on ühel pool barrikaadi ka paljud ausad ja ettenägelikud juudi haritlased Euroopas ja Ameerikas, kes tunnetavad ohtu, mida finantsjuutluse ja sionistide arulagedad püüdlused kõigile juutidele kätkevad. Ajalugu peab tundma
_________

* Et keegi mind laimamises ei süüdistaks, toon eeltoodud väite tõestuseks vaid paar näidet: “Sina, juut, pead kõiki ümberlõikamatuid mitte ainult petma, vaid ka surmama. Kui meil on jõudu, hakkame neid tapma avalikult, kui mitte, siis peame alatuse ja kavaluse abil lähendama nende hukku ja lõppu,” (Sanhedrin, 121). “Mittejuudi omand on nagu isanda hüve: kes esimesena (juutidest) selle juurde satub, sellele kuulub see esmaõiguse alusel.” (Szulchan Aruch, 156.5) – Autor.
 
_________________________

Jaan Hatto, iseseisvuslane:

Lissaboni leppe kehtestamine on kuritegu

2003 aastal toimusid valimised Eesti võimaliku kuulumise või mittekuulumise üle Euroopa Liitu. Valimissedelil oli kirjas: "§2 Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi". Eesti Vabariigi Põhiseadus (EV PS) kirjutati väikese algustähega. See ei olnud selle napisõnalise sedeliteksti ainus viga, ei sisuline ega vormiline. EV PS-i ei saa "kohaldada" ega "täiendada", nagu sedelil seisis, vaid ainult muuta ja seda põhiseaduses endas ettenähtud korra järgi. Samas seisis, et "Eesti rahvas võttis vastu /-/ järgmise seaduse". Eesti rahvas ei saanud midagi vastu võtnud olla, kui ta alles läks hääletama. Tekib mulje, nagu oleks võõrkeelne tekst sõna- sõnalt eesti keelde tõlgitud. Kuid oluline on see: selgelt on välja öeldud, et Eesti hakkab kuulum EL-i "liitumislepingu" alusel ja EV PS-i "aluspõhimõtetest lähtudes". Niimoodi ei saa Eesti kuuluda kuidagi EL-i ei Lissaboni ega mõne muu leppe (vt. minu artikkel "Eesti riigi lõpp", 10.06.2008, „Nädaline", 11.06.08, „Pärnu Postimees") alusel, mis sätestaks näiteks kontrollimatu sisserände Eestisse või eestlaste oma kodumaalt küüditamise. Kui kellegi jaoks pidi "põhiseaduse täiendamise" seadus olema kavalus, millega saaks EV PS-i muuta, eirates EV PS-is ettenähtud muutmise korda, siis ei ole see kavalus, vaid samuti kuritegu - põhiseadusliku riigikorra kukutamine.
Loe edasi

_________________________
 
VIDEO Katyni massimõrvast, mille pani toime nõukogude võim. See sama võim, mille teenistuses ka meie kommunistid - nende hulgas nii mitmedki praegused ministrid, salapolitsei ülem ja teised juhtivad poliitikategelased olid.
_______________________

Tiit Madisson: "Hunt hunti ei murra!" - "Teil sildistatuil-paariatel pole otsida mingit õigust MEIE riigis!""
Avaliku Sõna Nõukogu otsus Tiit Madissoni kaebuse kohta.

 

 

Selle lehistu toimetaja on Tiit Madisson
(e-post: tiit.madisson@gmail.com),
kes tuginedes Eesti Vabariigi Põhiseaduses
sätestatud kodanikeõigustele vastutab siin avaldatu eest.


 
Uudised
ERSP sümboolika
Rahvuslik kihutustöö
Arvamus
Rahvuslaste tegevuse kajastus meedias
ERSP ajalugu
Kambakraatliku võimu kriis
Igal rahvuslasel kasulik teada
Uus maailmakord ja sionism-kosmopolitism
Holokaust kui relv maailma valitsemiseks
Rahvuslaste vaenamine
Meelsuspolitsei rikub Põhiseadust
Sotsiaalsed probleemid
Eesti riikluse hävitamine
Juudid Eesti poliitikas
Pildigalerii: Eesti poliitika
Pildigalerii: välismaa poliitika
Lihula monumendiröövi fotod
Lugemissoovitus